Foto: Pexels
Need tõdemused, mida kogenud naised on mulle, kes ma ootan enda esimest last, minu tulevikku ette ennustades jaganud, on pehmelt öeldes hirmutavad...

Panin kokkukorjatud tarkuseterad blogisse Kuna Sohni koju tuleb? kirja ja sellised nad said:

"Ilma alkoholita sa laste kasvatamise perioodi üle ei ela, närvid lihtsalt ei pea vastu. Üks pokaal veini päevas on must have ja see kõik sinu vaimse tervise nimel."

Kas need lapsed on siis tõesti nii hullud? Selline tunne nagu saatanaid on sigitatud siia ilma, kes toituvad sinu eluenergiast ja NÄRVIDEST. Ärge saage valesti aru, ma ei mõista kedagi hukka, sest kui see pokaal veini aitab siis palun väga, aga ma lihtsalt mõtlen, et kuidas need lapsed nii väljakannatamatud saavad olla, sest peetakse neid ju elu õiteks ja puhasteks hingedeks.

Enne rasedust ma olin tõeline veinisõber, Gruusia vein oli märjuke, mis mu põlvist nõrgaks võttis, eriti seda veel Borjomi veega juues. Ok, tunnistan ausalt üles, et olen paari oma lemmikumat veinipudelit poes silitamas käinud. Ma pole endiselt päris kindel, kas selline käitumine oli tingitud mingisugustest võõrutusnähtude järelvõngetest või raseda hormoonidest. Hetkel on tegelikult heakui alkoholi tarbida ei saa, sest ausalt ma pole ennast kunagi paremini tundnud kui nüüd, aga vahel ikka isutab külma valge veini järgi. Lisaks, kui kõik hästi läheb, siis on mul ka plaan võimalikult kaua marakratti rinnaga toita. Ühesõnaga, peab seda tarkusetera Sohnile tutvustama, et siis on meil peres vähemalt üks normaalse närvikavaga inimene, asi seegi.

Laste tulekuga pidi sinu ENDA AEG kokku kuivama ja lõpuks, kui sa selle pisinatukese aja saad on täitsa võimalik, et vahel soovid seda pokaali veiniga nautida siiski ma ei arva, et see on igapäevaselt vajalik doos ainuüksi sellepärast, et lapsed su närve söövad. Kui pokaal veini on must have, et päeva oma lastega üle elada, siis mind paneb mõtlema, et äkki on kasvatusmeetodites mingisugune error või on lapsevanemal endal stress, pinge vms.

"Pärast lapse sündi tuleb sinulgi korduvalt pähe mees maha jätta ja lapsega minema minna. Jah, hetkel on teil veel suhe tore ja ilus, aga usu mind, ei jää teiegi taolisest suhtekriisist puutumata."

Olen seda nii palju kuulnud ja tõesti minu tutvusringkonnas on nii mõnelgi naisel need mõtted pähe tulnud. Miks? Kas kogu sellest väsimusest ja rutiinist, mis uue ilmakodaniku tulekuga kaasas käib või üleüldiselt suurest elumuutusest? Mis viib selleni, et sa pole ühel hetkel rahul enam oma mehe, suhte ja eluoluga? Kas ei saada enam piisavalt partneri tähelepanu nagu varem või tekib tunne, et sa teed kõike ise ja ülesanded on majapidamises ebaõiglaselt jaotunud? Või oled hoopiski silmitsi situatsiooniga, kus mees ei osale 100% lapse kasvatamisel ehk siis enne lapsi tekkinud illusioon ideaalsest isakandidaadist on purunenud kildudeks? Äkki polnud suhe korras juba enne laste tulekut? Küsimusi on palju, aga vastuseid on vähe.

Ma ei kujuta ette, kas meie suhtel peale marakrati sündi sellist kriisi tuleb, sest ninapidi koos me päevad läbi pole. Sohni on neli päeva nädalast Soomes, siis saab kumbki oma närve puhata ja akusid laadida ning selle lühikese eemal oldud ajaga tuleb üksteise igatsus paratamatult peale, kuid selline elukorraldus võib kaasa tuua hoopiski teistsuguseid pingeid.

Sohni lubas igas asjas käpp olla nii lapse, meie ettevõtmiste ja kodu koha pealt ja siiani on ta olnud mees, kes kõigis mulle antud lubadustest ka kinni on pidanud. Pealegi oleme siiani suutnud väga hästi koostööd teha, võtame üksteise kriitikat kuulda ja arutame asju väga väga palju läbi. Meil pole mitte mingisugune probleem üksteise ees vabandada, kui oleme olnud ülekohtused või öelnud midagi, mis on teise tundeid riivanud.

Kas lapse tulekuga hakkavad meie praegused suhtlemisharjumused kuidagi muutuma, kes teab? Ühte ma ütlen, et kui sa tunned, et suhtes on probleeme ja sa sellest oma kaaslasega juttu ei tee, siis arvata on, et SEE PROBLEEM EI HAIHTU NIISAMA ÄRA.

"MAGAMINE, mis see veel on? Kullake sa ei saa enam magada, aastaid ei saa ja üldse harju mõttega, et alates lapse sünnist sul pole enam oma elu."

Kui olen väsinud, siis oh jummel, jummel kui jube teine mina mu seest välja tuleb. Täitsa reaalne, et hakkan üleväsinuna Sohniga tüli norima ja iga asja peale üle reageerima. Samas ma pean mainima, et enamike arvates tuleb meil 101% kindlusega just selline laps, kes ei maga. Jah, kui ta imik on, siis kindlasti on öösel ärkamisi palju, aga ma pole päris kindel, et minu öösel üleval istumise trall kestab aastaid. Samas ei saa ma mitte kui midagi ette spekuleerida, eks aeg näitab, mis iseloom meie lapsel kujuneb ja kui palju laseme tal endaga manipuleerida ning kui ära me ta hellitame. Muidugi ma loodan, et meie laps tuleks samasugune unekott nagu mina ja jääks poole sekundiga magama nagu Sohni- ideaalne kombo. Unistada ju ikka võib, eksole.

"Pärast lapse saamist hakkab mees suure tõenäosusega petma, sest ta nägi, mis sinu vagiinaga toimus ja teiseks, lapse kõrvalt ei saa ta enam nii palju sinu tähelepanu nagu varem."

Ühe asja teeme siin kindlaks, petma ei hakata siis, kui suhe on korras vaid ikka siis, kui suhtes on mingisugused mõrad. Veel enam, kui mees ikka petma hakkab, siis vaevalt on asi lapse sünnitanud naise vagiinas, põhjus leidub ikka omavahelistes suhetes ehk mõlemal tuleb peeglisse vaadata. Võib-olla leidub ka mehi, kes hakkavad oma naist hoopis teistmoodi vaatama, nähes, mis suure teoga ta sünnituse näol hakkama sai ja võib-olla hoiab ta oma pere veelgi enam pärast lapse sündi.
Tähelepanu muidugi ei jagu nagu varem, aga see on loogiline ju. Tuleb pead kokku panna ja leida see aeg omavahel olla, miski pole võimatu. Asi on paljuski prioriteetides, koostöös ja omavahelises suhtluses. Targutan hetkel küll siin jube asjalikult, eksole. Oma aja leidmisega saab meil raske olema, kuna meil pole kuskilt lähedalt tugivõrgustiku abi võtta, aga ma arvan, et pole probleem ka laps kaenlasse võtta ja maale minna, kus saavad vanavanemad meile kasvõi selle kaks tundi vabadust anda.

"Arvesta kohe alguses sellega, et naised teevad lapsi ainult iseendale. Kunagi, mitte kunagi ei saa sõltuda oma mehest või toetuda talle. Võta mu nõuannest kuulda ja kindlusta varakult oma tagala ja arvesta alati ohuga, et mees üks päev võtab pähe ning kõnnib minema."

Noh, kui sa kohe algusest peale sellise põhimõttega oled, siis ma ei imesta, kui mees ühel heal hetkel minema kõnnib, sest sa heidad ta juba eos kõrvale kõiges. Teate, kui õige on ütlus, et laske mehel olla mees ja oma liigse iseseisvusega kaevad endale ise augu. Tihti naised halavad, et mehed ei tee kodus midagi. Minu küsimus oleks selline, et kas sa lased? Tihti ei lasta mehel pesu pesta, sest ta ei sorteeri musta pesu õigesti, ta ei pese põrandaid sama mopitehnikaga kui sina jne. Lapsi mehega koju jätta on mõne naise jaoks täielik õudusunenägu, sest ollakse kindel, et mees ei saa majapidamise haldamise ja laste kanseldamisega hakkama. Te ei usalda järelikult meest piisavalt ja ei anna isegi võimalust tal end tõestada ning hiljem pole mõtet jonnida selle üle, et ta diivanil taguotsa laiaks istub või lõpuks ära jalutab.

Ei hakka siinkohal mina oma tagalat kindlustama ja sukasäärde mehe minema jalutamise puhuks raha koguma. Ma otsustan ikka koos kaaslasega elu nautida ja sellest viimast võtta. Samuti usun sellesse, et kui sa mingisugust asja endale pidevalt sisendad, siis ühel päeval nii juhtubki.

Kindlasti on neid tarkuseteri veel, aga need on sellised, mis mulle hästi meelde jäänud. Oma elukogemuste jagamine pole kunagi halb, absoluutselt mitte, kuid see, mis on juhtunud sinuga, sinu lähedasega või mõne sinu tuttava tuttavaga ei tähenda, et see ongi kuldreegel ning kõigiga juhtub täpselt samamoodi. Kõiki nõuandeid ei tasu võtta sulaselge tõena, kuna inimesed, elud, suhted ja situatsioonid on meil kõigil ikkagi nii erinevad. Eriti skeptiliselt suhtun ma petmisi puudutavatesse nõuannetesse kuna ega see nõuandja antud teemal tihti sulle täit tõtt ei räägi vaid jätab väga palju tagamaid enda teada. Vahel on lihtsalt hea tuua vabanduseks lapsi või muid ajendeid õigustamaks suhte karile jooksmist, kuid tegelikult peitub põhjus hoopis mehes ja naises endas.

Nendele tarkuseteradele tagasi mõeldes toon välja ka ühe asja, mida mina kõige enam seoses lapse sünniga kardan. Eks ikka seda, et lapse tulekuga võib see suhtekriis ka meie koduuksest sisse piiluda. Mulle on jäänud mulje, et kõigil, kes on vähegi julenud oma eraelu minuga jagada, on suhtekriise suuremal või vähemal määral ette tulnud ja eks see ole tingitud tihti väsimusest ja magamatusest, mis pere esimese pisikese imikuga alguses kaasas käib. Mul pole õrna aimugi, mis meid ees ootab. Küll ma mõne kuu pärast kirjutan, kuidas meil selles osas läheb.
Kui täitsa aus olla, siis kardan natukene sünnitust ka, aga kuna on tegu elu esimese sünnitusega, siis hirmu külvabki pigem see teadmatus, mis mind ees ootab. Näiteks, millised on need valud ja kui hea valutaluvusega ma olen, kuidas ma haiglasse jõuan, kas tekib mingisuguseid komplikatsioone jne. Oma südamerahuks olen tellinud hüpnosünnituse audioraamatu, aga pole selle kuulamisega algust jõudnud teha.

Millised tarkuseteri on teile jagatud, mis on muigele ajanud või nii ebareaalsed ja käivad teie arvates huumorinurka? Kas teile on lapse tulekuga seoses antud ka mõni hea nõuanne, mis on täppi läinud?

Hetkel on meid kaks, mina ja Sohni, kuid üsna pea lisandub ka pisike marakratt. Meie pere elukorraldus pole sugugi tavaline kuna üks pereliikmest, Sohni, on poole ajast Soomes tööl. Sellest ning paljust muust meie perega seonduvast leiad siit blogist: Kuna Sohni koju tuleb?