Peika 16-aastasele pruudile: aga teeme siis nii, et ma kingin sulle jõuludeks abordiraha

Abort on taas tõusnud teemaks ja esimest korda tunnen ma, et tahan rääkida oma loo. Ma olin 16 ja rase. Mu 19-aastane peika tuli Tallinnast koolist ja ma läksin talle bussijaama vastu, teel tema juurde paljastasin ma selleks hetkeks ka noortenõuandlas arstliku kinnituse saanud uudise: "Olen rase!"

Langes lund, oli detsembri keskpaik ja tänavalguslambi soe kuma muutis jaheda õhtugi helgemaks. Käsikäes jalutasime me ja rääkisime tema koolipäevast, mida, ma ei mäleta, sest sees oli värin, et kohe-kohe pean ütlema hoopis SEDA. Mõttes otsisin sõnu.

Kui need sõnad lõpuks mõnisada meetrit enne tema maja väriseval häälel üle mu huulte libisesid lõpuks, küsis ta vaid tuimalt, sekundikski seisatamata ja mõtlemata, ta vist isegi ei vaadanud mulle otsa: "Aga ma siis kingin sulle jõuludeks abordiraha!"

Ma nõustusin, olin 16 ja mul ei oleks olnud tol hetkel mitte kuidagi võtta selleks vajalikku umbes 300 krooni mitte kuskilt. Abort oligi ainus mõeldav valik tol hetkel. Olin küll toona haavunud, et see mu kink oli sel aastal, ent olen tegelikult täna tänulik, et ta seda tegi. Kumbki meist ei olnud valmis isegi mõtlema, mis siis, kui jätaks lapse. Mul on hea meel, et me sel teemal isegi ei rääkinud.

Ma ei kujutle, kus oleksin oma eluga täna, kui mul poleks seda võimalust olnud. Sellest teavad vaid tema, ta õde, kelle korteris päeva selle protseduuri järel veetsime ja minu üks sõbranna. Ma olen edukas 37-aastane ühe lapse ema, õnnelikus suhtes. Sootuks teise mehega. Temaga läksime me lahku aasta hiljem. Mul on hea meel, et mu nooruse rumalus ja ettevaatamatus ei ole saanud mu elus takistuseks ja oli võimalus teha aborti.

Mina kinkisin talle tol aastal jõuludeks personaalse sõnumiga kullast ripatsi, vastu sain oma nooruse ja elu, mis on saanud jätkuda mööda minu valitud rada.

Loodan, et see võimalus on igal naisel.