Pexels
Päris suur oli üllatus, kui sain teada, kuidas abikaasapoolne petmine minu tervisenäitajaid lausa kuupäevaliselt mõjutas.

Eelmise raseduse ajal oli mul rasedusdiabeet ning nüüd, teise raseduse ajal, ongi see terve aja rippunud mu pea kohal nagu kirves.

Regulaarselt võtan verd ja vaatan veresuhkru kurvi. Kui nüüd alles hiljuti seda paberit vaatasin, siis oli selgelt näha, mida teeb stress ja šokk kehaga - veresuhkur oli nii normist väljas just sel ajal, kui teada sain, et mu abikaasal on afäär (kirjutasin sellest SIIN!), kuni selle ajani, mil otsustasime kõigest hoolimata koos edasi minna.

Need kriitilised nädalad on mu suhkrukurvis sees: arst oli päris mures neid näite nähes, aga ma ei tahtnud hakata ka tagamaid seletama, sest toitumises ju midagi muutunud polnud. Nüüd, kui töötame abikaasaga selle nimel, et me lapsed kasvaksid koos ema ja isaga, on ka mu tervis paremaks läinud.

Päris tükk aega mõtlesin, et kas tasuks minna kusagile kriisinõustamisele? Kui aus olla, siis hooti kaalun seda ka praegu. Olen küll mehele tema teo andestanud ja see ei ole mul ka mitte igapäevaselt mõttes, samas on mõned intsidendid, mis seda meelde tuletavad. Näiteks mingi aeg peale seda, kui too ex-armuke helistas ja mulle nende suhtest kõik ette kandis. Ja hiljem, kui sai juba vaikselt hakatud kõndima nn paranemise rada, helises mu telefon taas.

Ma vahel mõtlen,et kas inimesed saavad naudingut sellest, kui enda valu tahavad jagada, põhjustades jagatavale ka valu? Loomulikult polnud helistajaks mingi müügimees, vaid toosama naisterahvas, kes arvas järsku, et tal oh mingi jumalik õigus helistada mulle ning nõuda aru. Tema tahtis teada, miks mu mees niiviisi tegi. No johaidii? Kust mina pean teadma? Ja miks sa üldse minu käest küsid?

Nagu veel vähe oleks olnud, siis kaasas ta sellesse tralli ka oma sõbrannad, kes mulle kirjutama kukkusid. Tänapäeval saab privaatne olla vaid koopas elades. Igatahes kõik see trall tähendas seda, et veresuhkur hakkas jälle hüppama.

Ma ise loodan küll, et nüüd antakse mu hingele ka natuke rahu ja lubatakse olla see igav rase, kes ei pea muretsema enam millegi muu pärast kui see, kas mähkmed on parasjagu soodukas või mitte. Kui rääkida veel tervisest, siis tinnitus pole kusagile kadunud ja ilmselt ei kao ka enne, kui kord laps käes, aga peavalud ja väsimus on kadunud. Kolmanda trimestri kõige suuremateks vaevusteks on hetkel seljavalud ning unetus. Millegipärast arvab keha, et jube äge on hoida mind ärkvel. Nüüd siis istun aga tundide viisi üleval, sest uni lihtsalt kaob.