Üle 20 aasta tagune nõukogude sünnitusmaja tekitaks praegustes noortes ilmselt õõva. Naine pidi vastuvõtutoas andma ära kõik asjad, sealhulgas aluspüksid, ja püsima sünnituse ajal voodis vagusi selili.
Öösel aga, kui Inget keegi ei jälginud, hakkasid naise instinktid tööle. Ta liikus ringi, käis tualetis ja jõi vett. “Sain aru, et nii on palju mõnusam, ja tundsin ka lapsega ühendust, kuigi olin verinoor ning mul ei olnud mingeid teadmisi sünnituse kohta. Kui aga hommikul avastati, et olen püsti, sain riielda ja mind kamandati voodisse tagasi.”

Voodis oli palju ebamugavam, tuhud läksid järjest intensiivsemaks ja valu kasvas. Lootekott tehti katki, algasid pressid, kuid emakakael polnud täielikult avanenud ja presse tuli tagasi hoida. “See oli kõige õudsem. Kuidas sa hoiad tagasi, kui keha nii tugevalt omasoodu pressib?” kirjeldab Inge.
Just siis, kui Inge oli lõpuks jõudnud iseendas selleni, et lõdvestub ja lubab lapsel tulla, kästi tal ronida sünnituslauale, kus tema kohal askeldas mitu võõrast inimest ja silmi pimestasid prožektorid. “Pressi, pressi!” kamandati naist.

Tita tervis oli õnneks enam-vähem korras, ta sündis vaid väikese hapnikupuudusega, kuid emal olid suured rebendid ja ta kaotas palju verd. Järgmise päeva hommikul käis Inge kaks korda küsimas, kas saaks imetada last, keda ta oli pärast sündi vaid vilksamisi näinud. Mispeale meditsiiniõde imestas: kas teil on siis piima?

“Kokkuvõttes oli see väga alandav, vägivaldne ja traumeeriv kogemus. Ma ei osanud aga protestida, sest tollal oli selline kohtlemine tavaline,” ütleb Inge.
Teine sünnitus: peaaegu loomulik

Viis aastat hiljem oli taasiseseisvunud Eestis olukord muutunud. Mees võis sünnitusel juures viibida. “Suhtumine oli hoopis teine ja arstid olid võtnud vastu teadmise, et naine on see, kes sünnitab.”

Inge püüdis olla püsti, kuid väsis lõpus ära, ja läks tohtrite soovitusel sünnituslauale. See ei tundunud talle valena, kuigi pärssis sünnitustegevust. Selili oli last väljutada keerulisem kui püstiasendis, mil tita laskus maa külgetõmbejõu abil kergemini allapoole. Naine tundis ka valusid.
“Kuigi olin terviseprobleemide tõttu nõrk ja sünnitus oli väga väsitav, oli kõik teisiti kui esimesel korral. Juhindusin oma kehast, nii hästi kui oskasin, tajusin lapsega kogu aeg sidet ja ta sai sündida pehmelt. Polnud rebendeid ega traumat,” räägib Inge. Beebi pandi pärast sündi kohe ema rinnale.

Kolmas sünnitus: teadlikkus ja õndsus

Enne kolmanda lapse ootust oli naine tegelnud aastaid vabastava hingamisega ja õppis ka hingamisterapeudiks. Ta oli veendunud, et inimese enda traumeeriv sünd ja laste sünnitamisel tekkinud traumad jätavad alateadvusse negatiivse jälje, mille kaotamise nimel tuleb endaga tööd teha.
Juba esimestel raseduskuudel, seitse aastat tagasi, teadvustas Inge, et on võimalik sünnitada täiesti teistmoodi, ilma hirmu ja valuta. “Ma sünnitan ekstaatiliselt, minu keha teab, kuidas seda teha,” oli ta veendunud.
Terve raseduse aja valmistas ta ennast selleks ette. Näiteks kartis Inge kohutavalt sünnitusmajja minna, kuid tema abikaasa pelgas jälle kodusünnitust. Lõpuks jõudis naine kindluseni, et võib sünnitada ükskõik kus, ka haiglas.
Lisaks emotsionaal­sele ettevalmistusele treenis Inge end füüsiliselt. Ta tegi iga päev joogaharjutusi, ka koduste asjatoimetuste ajal, näiteks kooris kartuleid täiskükk­asendis. “Ma ei jätnud oma keha juhuse hooleks, sest kui sünnitusel ei jaksa võtta erinevaid asendeid, olen ma piiratud.”

Kui algasid tuhud, hingas naine sügavalt, lõdvestus ja liikus. Tuhud ei muutunud regulaarseks, vaid olid lõpuni kaootilised. Nii see võibki olla, kui naine pole liikumatult ühes asendis. “Ma küll tajusin, et sünnitustegevus toimub, kuid ei saanud täpselt aru, kui palju on emakakael
avanenud,” meenutab ta.

Pärast limakorgi eraldumist kutsus Inge enda juurde sünnitoetaja, kellega ta terve päeva jalutas, sõi ja puhkas. Kui tuli abikaasa, pikutas ta temaga pool tundi diivanil, seejärel mindi koos haiglasse.

Inge ei soovinud, et sünnitusprotsessi sekkutaks, kuid tajus, et ämmaemand ei näinud sünnituse kulgu ja seetõttu kartis. Naine lubas siis teha lühikese KTG-uurin­gu, mis registreeris loote südamelöögid ja emaka kokkutõmbed.

Seejärel sooritas Inge koos sünnitoetajaga 45minutilise sügava hingamisseansi. “See lõdves­tas nii sügavalt, et sain olemist nautida.”

Inge liikus enamiku ajast ringi ja ajas juttu. Kui tuli surve emakakaelale, koges ta, kuidas tema keha läbis mõnus energialaine. Laps sündis aga vette nii, et ema istus vannis täiskükis, mis on üks sünnitust paremini toetavaid asendeid.

“Olin kogu aeg teadlik sellest, mis toimus, ning tajusin hästi iseennast ja last. Kogu mu keha oli haaratud sünnitusest, naudingust ja rõõmust. Kui sain tütre rinnale, oli tunne nii võimas, et nauding on vähe öelda. Tundsin õndsust, ühendatust lapsega ja terviklikkust,” räägib Inge.
See oli teadlik ja loomulik, võib ka öelda ekstaatiline sünnitus. “Soovin, et iga naine võiks seda kas või korra kogeda, see ülendab ja muudab elu.”

Muuta tuleb mõtlemist

Kas siis tõesti on võimalik sünnitada nii, et valu üldse ei ole?
“Jah, saab sünnitada nii, et kogu aeg on hea. Valu ei ole sünnituse loomulik osa,” kinnitab Inge, kes aitab nüüd ka ise naistel sünnituseks valmistuda ja toetab neid sünnitustegevuse ajal. “Ma näen suurt seost valude tundmise ja nendesse uskumise vahel. Kui inimene usub valusse, siis ta alateadlikult ka loob seda.”

Tavaline on näiteks veendumus, et sünnitus algab valudega, kuid see pole tõsi. Sünnitus võib alata veekoti avanemisega, tuhude tagajärjel tekkiva emakakaela avanemise või limakorgi eraldumisega.

Valud võivad tuhudele ajapikku lisanduda, kuid ei pruugi. Kui naine järgib intuitiivselt oma keha, liigub ja võtab asendeid, milles ta tunneb end hästi, ei pea sünnitus valulikuks minema. “Mõned naised on rääkinud, et tundsid ka natuke valu, kuid lõdvestudes ja hingates taju muutus ning olemine läks mõnusaks.”

Sügav ja vaba hingamine aitab lõdvestuda ning pingeid vältida. Hirm ja hingamispausid aga tekitavad pingeid. Kui keha on pinges ja samal ajal surub laps emakakaelale, on valu möödapääsmatu. Hirmu korral pole kõik veel ometi kaotatud. Tuleb see tunne vastu võtta ja sügavalt hingata. Keha lõdvestub iseenesest.

Ettevalmistus annab kindluse

Inge ütleb, et kahjuks esineb veel praegugi suhtumist, et naine ei pea end sünnituseks ette valmistama. “Lähete haiglasse, küll seal teid õpetatakse,” on mõnele rasedale nõuandlas öeldud. Kuid võib juhtuda, et siis on hilja. Naine võib sattuda paanikasse või on ämmaemandal korraga kolm sünnitajat, kellele ta hingamistehnikat õpetada ei jõua.

“Iga naine peab endale teadvustama, et tema on see, kes sünnitab, mitte keegi teine,” rõhutab Inge. “Mida paremini oled selleks valmistunud vaimselt, füüsiliselt ja emotsionaalselt, seda pare­mini sul läheb.”

Loomulikult on hea, kui naist toetavad lähedased, mees, sünnitoetaja või tuttav ämmaemand. Lähedane saab hoolitseda selle eest, et ümbrus on just selline, kus naine end kõige paremini tunneb. Näiteks palatis on hämar, põlevad küünlad, mängib mahe muusika vmt.

Toetaja on kogu aeg olemas ja hoolitseb naise vajaduste eest. Kui sünnitajal ei ole enda kindlat ämmaemandat, vastab sünnitoetaja ämma­emanda küsimustele, et naine saaks vältida loogilist mõtlemist. Toetaja vastab ka teiste inimeste hirmumõtetele, et need ei jõuaks sünnitajani.
“Kui naist sünnituse ajal millegagi hirmutatakse, ei saa ta enam sünnitada. See pärsib kohe sünnitustegevust. Kahjuks seda ikka aeg-ajalt esineb. Näiteks öeldakse naisele, et minge voodisse pikali, siis on lapsel parem.”

Tähtis on ka see, et pärast tita sündi naba­nööri kohe läbi ei lõigata, vaid beebi võib rahulikult kopsudega hingama õppida, saades samal ajal veel nabanööri kaudu hapnikku. Samuti on tähtis, et last ei eraldataks vanematest, vaid tal lastaks lebada ema rinnal. Tita juures võiks säilitada vaikset ja hämarat õhustikku, sest vali rääkimine või ere valgus võivad värsket ilmakodanikku ehmatada.

Kõiki neid lihtsaid ja loomulikke tõdesid tahab Inge anda edasi ka neile noortele rasedatele, kel pole võimalik käia tasulistel kursustel. “Usun, et kui lapsed võtta siia maailma vastu teadlikult, muutub maailm meile kõigile paremaks paigaks. On rohkem rõõmu ja vähem vägivalda,” annab ta oma panuse sünnitus­kultuuri muutmisse.

Inge 7 soovitust heaks sünnituseks

1. Kui võimalik, osale sünnituseks ettevalmistaval kursusel, joogatreeningul, rasedate toetusgrupis vm.
2. Õpi jälgima oma hingamist ja mõtteid. Pane tähele, kas ja kuidas sa hingad ning millest mõtled. Samuti õpi märkama oma füüsilist keha. Kuidas tunned ennast oma kehas, kui tulevad sellised mõtted, nagu tulevad?
3. Võimalusel väldi valuvaigisteid, selle asemel küsi endalt: mida ma praegu vajan? Vajaduseks võib olla puhkus, soe tee vm, mille puudumise tõttu valu tekkiski.
4. Harjuta pingeid vabastama liigutuste, hingamise või positiivse mõtlemise abil.
5. Treeni end ka füüsiliselt. Liigu lapse­ooteajal endale sobivalt, tee toetavaid harjutusi, käi ujumas ja jalutamas vms.
6. Kui sa veel ei oska, õpi enda vajaduste eest hoolt kandma. Seda on sul lapse­vanemana kindlasti vaja, et koos titaga kergemini kasvada ja tema vajadusi rahuldada.
7. Kui sinu arst on seoses sünnitusega soovitanud midagi, mis on vastuolus sinu tajuga (nt sünnituse esilekutsumist või plaanilist keisrilõiget), küsi ka teise spetsialisti arvamust.