Rasedusaegsed uuringud all-free-download.com
Esimest korda elus tundsin, et mõistan naisi, kes rasedust ei katkesta kromosoomihaiguse tõttu. Meie kõhubeebi oli ultrahelis suurepärases tujus: viskas kukerpalle ja lausa pakatas tervisest. Kuid arst teatas mõne aja pärast tõsiselt: meie 11-nädalasel beebil on keskmisest kõrgem risk geneetilisteks väärarenguteks.

Kabinetiuks oli pärani ja meiega ühel ajal jõudis sinna arst, kes esimese trimestri uuringu ehk nö kuklavoldiuuringu läbi viima pidi ja meid kohe kiirustades sisse kutsus. Jõudsin veel mõelda, kui imelik, et arst enne määratud kellaaega vastu võtab, aga olin juba selili, võpatasin, sest mulle määriti kõhule jahedat geeli ja arst asus meie pisikest ultraheliga uurima. “Kuklavolt 1,9,” teatas ta varsti numbri, mis rasedates kõige enam ärevust tekitab. Just see tunnus viitab välisel vaatlusel Downi sündroomile, kuigi riski määramisel arvestatakse ka vereproovi tulemusi, mis antakse enne ultraheli. 

Mul on siiani silme ees arsti hoolitsetud maniküür, kui ta osutas sõrmega printerist tulnud soojale, iseloomulikult lõhnavale paberile ja teatas vaikselt: “Siin on nüüd näha need numbrid… see ei ole diagnoos, ei, mitte mingil juhul! Aga see näitab, et kindlasti on vaja teha lisauuringuid...”

Lahkusime löödult. Tänavale jõudes hakkasin kõva häälega nutma. Silme ees pilt energiliselt liigutavast kõhubeebist, kujutlesin, kuidas me temast ilma jääma oleme sunnitud, sest temast ei saa elujõulist last. “Kas sa kujutad ette, kui me peame ta tapma?” küsisin mehelt vihmas, hallil ja porisel tänaval nutta löristades.