Kui emal esineb kroonilisi haigusi või põeb ta rase­duse ajal mõnda tõbe, võib tehtavate analüüside hulk erineda sellest, mida näeb ette Eesti Naistearstide Seltsi juhend. Ka võivad eri riikides rasedatele tehtavad uuringud olla veidi erinevad. Dr Reet Laasiku sõnul võib ema organismi seisundi hindamiseks tehtavad analüüsid jaotada laias laastus kaheks: uuringud eri infektsioonide suhtes ja hematoloogilised uuringud.

Haiguskandjad ema organismis

Klamüüdia. Inimese kehal ja kehaõõnsustes on kindel mikroobide kooslus, ent elu jooksul võib sinna sattuda uusi mikroorganisme, kelle olemasolu võib kahjustada­ nii ema kui ka areneva loote organismi. Üks mikroobi­de vahetamise moodus on seksuaalne kontakt. Sellepärast kontrollitaksegi kõikidel rasedatel sugulisel teel edasi antavaid haigustekitajaid. Üks levinumaid sel moel edasi kanduvaid haigustekitajaid on urogenitaalne klamüüdia – selle testi läbivad kõik lapseootel naised. Dr Laasik selgitab, et vajadusel tehakse lisauuringuid, kui rase naine kaebab näiteks tupe­põletikku või sümptomid viitavad raseduse katkemise ohule.

Streptokokk. Kui laps ähvardab ilmale tulla enneaegu, looteveed puhkevad liiga vara või kui ema eelmisel lapsel on diagnoositud GBS-sepsis, siis tehakse emale 35.–36. rasedusnädalal B-grupi streptokoki uuring. See ei ole aga tavapärane uuring, selle tegemise põhjendatust hindab rasedust jälgiv arst või ämmaemand.
Mikroobid uriinis. Kui rase võtab end arvele, analüüsitakse ka tema kuseteede mikrofloorat, sest 2,5 protsendil rasedatest võib uriinis esineda mikroobe, ilma et need põhjustaks neile kliinilisi vaevusi, küll aga võivad ohustada loodet.

Nakkushaigused. Kui eelloetletud mikroobide hindamisel peaks vähenema eelkõige raseduse enneaegse katkemise risk, siis ema verest leitavad haigus­tekitajad võivad otseselt mõjutada loote arengut. Selle­pärast hinnataksegi kõi­ki­del naistel kohe rasedusega arvele tulles süüfilise (TPHA) tekitaja, HI- ja B-hepa­tiidi viiruse olemasolu. Kuna Eestis on kõrge HI-viiruse esinemissagedus, korratakse seda testi uuesti 28.–32. rasedusnädalal. Ent toksoplasmoosi, C-hepatiidi, tsüto­megaloviirusinfektsiooni ja punetiste uuringud ei käi Eestis rutiinuuringute alla.

Vereanalüüsid

Rasedad peavad andma ka mitmeid vereanalüüse,­ mille tulemuste järgi hinnatakse nende tervise üld­seisundit lapseootuse ajal.

Aneemiarisk. Rasedusega arvele tulles, 24. nädalal ja 30.–35. rasedusnädalal kontrollitakse kliinilise vere analüüsi käigus hemoglobiini ja punavereliblede taset, valgevereliblede ja trombotsüütide hulka veres. See on väga oluline analüüs, sest aneemia ehk rauapuudus on sagedasim rasedustüsistus ning pea pooltel rasedatel on lapseootuse mõnel perioodil organismi rauavarud liiga väikesed. Kui hemoglobiini (Hgb) väärtus on I ja III trimestril alla 110 g/l ning II trimestril alla 105 g/l, loetakse seda rauavaegusaneemiaks ja niisuguses olukorras hakkab kannatama nii ema kui ka loote kudede hapni­kuga varustatus. See omakorda võib aga põhjustada loote kasvupeetust.

Diabeedirisk. Reet Laasiku sõnul pööratakse viimastel aastatel suurt tähelepanu ka ema veresuhkru väärtustele, seepärast mõõdetakse kõigil rasedusega arvele tulijatel veresuhkrut. (NB! Protseduurile tuleb tulla tühja kõhuga!) Kui emal või lähisugulastel on olnud diabeet, tehakse rasedale täiendavalt glükoostolerantsuse test (GTT) ja korratakse seda vajadusel uuesti 24.–26. rasedusnädalal. „Rasedusdiabeedi avastamine on oluline sellepärast, et ema liiga kõrge veresuhkur võib põhjustada loote liiga suureks kasvamist ning hilisemas eas võib lapsel kujuneda II tüübi diabeet,“ selgitab dr Laasik.

Vere omadused. Vereanalüüsidest määratakse kõigil rasedatel veel veregrupp, reesusfaktor ning teised erütrotsüütide vastased antikehad. Need uuringud on olulised, et teha kindlaks loote hemolüütilise tõve risk ja et anti-­D-immuunglobuliini vajavate rasedate väljaselgitamisel teaks sünnituse käigus vereülekande vajadusel sobilikku verd tellida.

Toksikoosirisk. Peale nende­ uurin­gute mõõdetakse rasedatel igal visiidil vererõhku, kehakaalu ning tehakse uriinianalüüs. Nende parameetrite hindamine on oluline, et õigeaegselt avastataks raseduse teise poole toksikoos ehk preeklampsia. Preeklampsia on platsenta funktsiooni häire, mille klassikalised väljendused on ema vererõhu tõus, vedeliku kogu­nemine kudedesse (tekivad tursed) ning valgu ilmumine uriini. Varajane preeklampsia, mis tekib enne 34. rasedusnädalat, tabab viit rasedat tuhandest. Hiline preeklampsia, pärast 34. nädalat, esineb aga kahel rasedal sajast. Raske preeklampsia on ohtlik seisund nii emale kui ka lootele – sellisel juhul on vaja rasedus kohe lõpetada.

Tulevase ilmakodaniku uuringud

Loote kasvu ja arengu hindamiseks soovitatakse teha kaks ultraheliuuringut. Mõlemad võimaldavad vanematel kinnitust saada, et nende sündival lapsel ei ole tõsiseid arengurikkeid, ning täpsustada raseduse suurust ja sünnituse tähtaega. Eeskätt püütakse varakult avastada lapse 21. kromosoomi trisoomiat ehk Downi tõbe.
Downi tõve test. Eestis on kasutusel neli skriiningtesti, millega Downi tõbe sünnieelselt diagnoositakse. Kõige täpsem on FMF-programmil põhinev test, millega on 11.–14. rasedusnädalal võimalik üles leida 98% kromosoomihaigusega lastest. Samuti võimaldab see test saada informatsiooni, kuidas platsenta funktsioneerib, ja selle järgi planeerida raseduse jälgimist.

Loote anatoomia uuring.

9.–21. rasedusnädalal tehakse kõigile raseda­tele loote anatoomia ultraheliuuring. Selleks ajaks on loode juba nii suur, et tema kehaosi ja siseorganeid saab hästi hinnata. Selles ultrahelis saavad­ ka tulevased lapsevanemad soovi korral teada oma lapsukese soo. Kui lapse arengus on kõrvalekaldeid, on nüüd võimalik hinnata, kas ja kui palju mõjutavad need muutused tema elu. Kui juhtub, et tegemist on eluks sobimatu kõrvalekaldega, võib arst soovitada ka raseduse katkestamist. Otsuse tegemine vajab enamasti korduvaid ultraheliuuringuid ja nõu pidamist teiste spetsialistidega.
Sünnieelne seisund. Dr Reet Laasiku sõnul peetakse soovitavaks veel üht ultraheliuuringut 35.–36. rasedusnädalal, et hinnata loote kaalu, asendit ja lootevee hulka. See on oluline teave sünnitusel.

Millal mis uuringuid tehakse?

Rasedusega arvele tulles (soovitatavalt enne 12. rasedusnädalat):
infektsiooniuuringud:
- tupest klamüüdia-, vajadusel PAP-test
- verest HIV, TPHA (süüfilis), B-hepatiit
kliiniline veri
veresuhkur
veregrupi määramine
reesusfaktor ja antikehad (Rh (D))
uriinianalüüs
I trimestri ultraheliuuring

II trimestri uuringud:
kliiniline veri
veresuhkur
vajadusel glükoostolerantsuse
test (GTT)
uriinianalüüs
II trimestri ultraheliskriining ehk ­looteanatoomia

III trimestri uuringud:
HIV
kliiniline veri
erütrotsüütide vastased anti­kehad
võimalusel ultraheliuuring 35.–36. rasedusnädalal