“Kui ma oma rasedusest teada sain, olin tõeliselt õnnelik. Seepärast tahtsin aegsasti ka Ilsele, oma ülemusele, teada anda, et ta saaks sellega arvestada… Kes teab, äkki läheb vahepeal haiguslehte vaja või leidub sobiv asendaja.

Kui oma plaanist kolleegile rääkisin, arvas aga too: “Hull oled! Kui sa seda enne palgatõusu ütled, jääd rahast ilma.” Mõtlesin, et eks ma siis ootan veidike... Kolleegi juttu ma tõsiselt ei võtnud. Summagi polnud teab kui suur.

Lootsin muidugi, et Ilse ütleb, kui hea meel tal minu pärast on. Olin juba veidi üle kolmekümne, neli aastat abielus olnud ja kõik teadsid, kui väga me mehega seda last ootasime. Ülemus aga prahvatas keerutamata: “Oleks ma seda teadnud, poleks ma su palka mingil juhul tõstnud!” Kui ma lahkudes korraks ümber pöörasin, nägin tema haput nägu.

Hetkega olid mu suhted Ilsega muutunud. Varem saime üsna normaalselt läbi. Olin kontoris töötanud juba kolm aastat ja kuna klientidega suhtlemine kukub mul hästi välja, oli minu tulekuga tõusnud ka kasum. Nüüd voolas Ilse tujukus kui paisu tagant välja. Mitte küll otse, aga repliigid, mida ta jagas, muutusid üha painavamaks: “Sinuga ei saa ju enam arvestada!”, “Sina seda tööd ju teha ei saa!” või “Igaüks, kes dekreeti läheb, peab endale sama hea või parema asendaja leidma.” Koolitustele mind enam ei kutsutud. Kuna seadused muutusid pidevalt, püüdsin neid ise lugeda, et asjadega kursis olla.

Miskipärast jäeti mind kõrvale ka koosolekutest, infot sain üldistest meilidest. Tõesti, oleksin ju võinud otse küsida, milles asi. Aga tundus mõttetu sel teemal rääkida, mõtlesin, et närvid maksavad ka midagi.

Ärritav rasedus

Rasedate elu pole kuskil meelakkumine. Tean, et ametlikult peab lapseootel naine saama tööajast arsti juures käia, aga tegelikult ei arvestata sellega kuigi paljudes kohtades. Minulgi oli lihtsam võtta vaba päev, kui tunda kuklas Ilse mürgiseid pilke. Esimest korda leppisin arstiga kokku, et tulen vastuvõtule kell kaheksa. Tööl ütlesin lihtsalt, et saabun veidi hiljem. Ülemus tegi nägusid, ilmselt aimas, et ju ma arsti juures käisin, ja ütles mõni päev hiljem, et olgu, käi siis pealegi arstil, kui just väga vaja.

Samas tekitati probleem sellestki, et töötajad käivad liiga tihti WC-s. Öeldi justkui kõigile, aga kes siis ei teaks, et lapseootel naine käibki rohkem tualetis.
Teinekord juhtus, et läksin hiljem lõunale, kuna ei tihanud ega saanudki kliendile keset lepingu arutelu öelda, et jätame nüüd asja tunniks katki, mul algab lõuna. Mõtlesin, et Ilse näeb ja võtab seda loomulikuna – kuna läksin hiljem lõunale, siis ka naasen hiljem. Ilse nägi ainult seda, et saabusin hiljem, ja tegi märkuse.

Ma ei teinud ka kohvipause ega sirutanud end, nagu ette nähtud. Ilsele meeldis oma töötajaid jälgida läbi klaasseinte, ohutum oli tarduda laua taha ja keskenduda tööle. Võtsin korraks isegi töökaitseseaduse kapist välja, siis aga loobusin. Pole mõtet!

Mida kaugemale mu rasedus jõudis, seda enam Ilse ärritus. Minuga samal ajal last ootav kolleeg töötas tagaruumis ega hakanud nii silma. Oli näha, et vahel Ilse vältis meid… aga vahel teatas otse: vaadake, kontor kannab teie pärast kahju ja teised saavad vähem preemiat. Ta ei valetanud, olime ju töötajate nimekirjas ka pärast lapsepuhkusele jäämist ja see mõjutas üldist preemiate seisu.

Muutusin üha ettevaatlikumaks, sest Ilsele meeldis norida pisiasjade kallal. Kord, kui kontori avamiseni oli jäänud pool tundi, seisis ukse taga juba trobikond inimesi. Meie reeglid ei luba ust varem avada. Pobisesin siis endamisi, et mis asja nad klopivad seal, sisse nagunii ei saa. Pärast Ilse teatas, et annan noorematele halba eeskuju – polevat klientidega viisakas.

Eelneva jutu põhjal võiks arvata, nagu poleks Ilsel endal lapsi või oleks ta kibestunud. Üldsegi mitte. Ta on asjalik, tööle pühendunud karjäärinaine. Tal on täiskasvanud lapsed ja mees, kes enamiku ajast töötab välismaal. Neil on suur maja ja aed. Ja ehkki meil on tavaks üksteise pool külas käia, teatas ta kohe algul, et oma koju ta kedagi kutsuda ei kavatse. Justkui oleks ta tõmmanud mõttelise piiri enda ja teiste vahele. Oma tööle on ta väga pühendunud.

Jääda nähtamatuks

Kui pained tööpostil välja arvata, siis kulges mu rasedus kenasti. Iiveldusi ega muid vaevusi polnud. Tundsin end kõigiti hästi ja oleksin võinud oma lapseootust nautida, kui tööl poleks seda jama olnud. Püüdsin olla võimalikult nähtamatu.

Pingeid ma olematuks mõelda siiski ei suutnud. Eks titeootel naised kipu ju niigi rohkem vesistama. Minagi nutsin esimest korda üle pika aja just Ilse pärast. Ja see ei jäänud viimaseks korraks. Lõpuks ähvardas abikaasa, et läheb ja ütleb Ilsele otse, mis ta asjast arvab. Usun, et ju ma oleksin ka ise midagi enda kaitseks teha saanud. Jätsin aga kõik tegemata, sest ei tahtnud end ilmaaegu ärritada ja sellega lapsele liigset stressi tekitada.

Seda tegin enda heaks küll, et võtsin enne lapsepuhkusele minekut välja ka korralise puhkuse. Oli näha, et Ilsele see ei meeldinud, aga vastu ta midagi ei öelnud.
Kuid ühel hetkel kuulutas Ilse: “Sul on hea tervis, sa ei kavatse ju ometi lapsepuhkusele jääda. Ja ema on sul vist ka pensionär, saab lapsehoidmisega hakkama küll.” Nüüd tundsin, et mõõt sai täis. Ütlesin, et minu vanemad ei pea mu lapsi kasvatama!

Tuttavad on minult küsinud, kas ma lähen sinna veel tagasi. Tõesti, töö inimestega meeldib mulle, aga praegu ma sellest mõelda ei jaksa. Pigem sooviksin lapsega kolm aastat kodus istuda, ehkki pangalaenu tõttu ei kujune see just lihtsaks. Ja lõppude lõpuks – ma ei saa ju lasta ühel inimesel oma lapseootuse rõõmu ära rikkuda.”

MIDA OLEKS SAANUD MIRT ENDA HEAKS TEHA?

Psühholoog Mari Saari

Kuigi järgnev jutt on Mirdile tagantjärele tarkus, pakub see ehk mõtlemisainet mõnele teisele lapseootajale.
Ennekõike aga Mirdile julgustuseks – nüüd ja lähitulevikus on sinu põhiülesanne keskenduda endale, lapsele ja perele. Võib küll olla enesekeskne, lähtuda endast ja mõelda oma perele rohkem kui firmale! Samuti tuleb asjad panna tähtsuse järjekorda. Firma ja isiklikud huvid võivad mõneti vastuollu sattuda, kuid mis siis sellest. Lapseootaja pole ju selles süüdi. Lapsesaamine on normaalsemast normaalsem eluline tegevus, ühiskonna huvides pealekauba. Ärihuvi, omaniku huvi, firma stabiilsus – need pole kõigest muust tähtsamad.

Ära võta kogu süüd enda peale

Mirdi juttu lugedes tekib paralleel koolikiusamise ja süütundega. Kõik teavad, et koolikiusu all kannataja pole süüdlane ja teist kiusata ei tohi. Samas leiavad paljud, et küllap see kiusatu ka ise süüdi oli. Tõsi ta on, laps võib hakata käituma süüdlaslikult, kutsudes niiviisi esile jätkuvat kiusamist. Mirdi puhul on seis sarnane.
Lapseootel kolleegi tõttu muutub olukord tööl ebaturvalisemaks (raseda seisundi ettemääramatus, võimalus haigestuda, rohkem puududa). Muidugi ei taha ülemus tunda süüd omaniku ees, kui miski ei laabu, ja nii on lihtsam süüdistada kedagi teist. Edasi juhtub kõige mõttetum – Mirt võtabki süü omaks. Nosib sahtli veere vahelt, nagu teeks pattu.
Mida oleks saanud teha teisiti?

On siiski mõned laused, mida Mirt oleks enda heaks öelda võinud.

• Dialoogis, kus ülemus teatab lapseootuse uudise peale: “Oleksin seda teadnud, poleks ma su palka tõstnud!”, võinuks Mirt vastata: “Mul on väga kahju. Mul oleks hea meel, kui sa oleks rõõmustanud koos minuga.”

• Mirti ei kutsutud koosolekule. Selle asemel, et vaikselt ise seaduste kallal pusida, oleks ta võinud avalikult öelda: “Mind teeb kurvaks, et mu lapseootusesse suhtutakse nagu mõnesse veasse. Suudan praegu endiselt hästi töötada ja leian, et mul on õigus infost osa saada.”
Samuti: “Sooviksin väga, et ka mõni mu töökaaslastest ütleks, kuidas ta mu lapseootuse üle rõõmustab.” Isegi kui teised vastavad, et see on pereasi, on tähtis oma tunne välja öelda. Ilmselt oleks Mirt leidnud endale toetajaid.

• Mõistmist vääriks ka ülemus, kellele võiks kosta: “Ma saan aru, et sulle võib tunduda, nagu ma ei jaksaks enam endiselt tööd teha. Aga mu tervis on korras, ära muretse!” Või: “Ma näen, et sa kardad, et ei leia uut inimest.”

• Kui ülemus arvab, et rase peab leidma endale ise asendaja, oleks õiglane vastus: “Ei pea. Kuid me võime kokku leppida, et ma otsin kedagi. Räägin hea meelega mõne võimaliku kandidaadiga.”

Võiks ennast kehtestada

Ehkki Mirt üritas mitte tüli teha, on selge, et välja ütlemata mõtted toovad lõpuks ikka pingeid kaasa. Tõsi, vahel on rase liiga tundlik või jõuetu, kui tuleb ennast kehtestada. Seepärast võiks lapseootel naisel olla kolleegide seas oma toetaja, nn tugiisik, kes juhul, kui vastasseis läheb üle piiride, saab öelda paar sõna raseda eest.

• Enesekehtestamine ei tähenda jõupositsiooni. Piisab, kui sõnastada oma tundeid. Lapseootaja võiks öelda: “Olen kurb, et ma koosolekule ei pääse ning jään infost ilma.” Kuigi saab ka öelda: “Mul on õigus saada infot. Ma ei pea leidma asendajat, aga me võime seda võimalust arutada.”

• Ta võib öelda kolleegide ees ülemusele: “Sa oled hakanud mind teistmoodi kohtlema, see pole aus.”

• Ehkki palgatõus on keerulisem küsimus, oleks siingi saanud öelda: “Palgatõus ja rasedus pole kuidagi omavahel seotud. Palgatõusu olen ma välja teeninud juba oma varasema tööga.” Või: “Sa pole ju kade, et ma hakkan saama suuremat emapalka.” Sellised laused näitavad, et õigus on mõlemal – mis ongi reaalselt õige.

• Lause “Minu vanemad ei pea mu last kasvatama!” on öeldud tundepurske ajel. Selle asemel tasuks öelda: “Ma tahan oma lapsega koos olla” või “Ma ei tea praegu täpselt, kui kauaks ma koju jään”. Viimased väljendused peegeldavadki ju Mirdi tegelikke mõtteid-tundeid.

Veel kord: ainult rasedate endi võimuses on näidata, et vajadus liigutada, sagedasem söömine jms on nende puhul normaalsed nähtused, millega teised peavad leppima. Nemad saavad öelda: siin on üks hea seadus, me kõik võiksime sellest kinni pidada. Ja ainult nemad saavad kogu oma olekuga väljendada seda erilist rõõmu ja uhkust, mis lapseootusega kaasne.