Sandra imeline sünnituslugu: ka erakorraliseks keisrilõikeks saab valmistuda

"Usun, et kõigil naistel on peas oma visioon sellest, kuidas ja mil moel sünnib tema esimene beebi ning kuigi peaks tegemist olema üdini positiivse ajaga ja sündmusega naise elus, siis ikka ja jälle kuulsin ma vaid lugusid, mille kirjelduses domineerisid vaevused, mured ning pisarad ja pigem negatiivsed tunded. Mõtlesin oma peas, et miks ei jagata positiivseid lugusid või kas neid polegi ehk," arutleb Sandra, rääkides oma tütar Laureni sünniloo, mis küll plaanidele vastupidiselt, ent siiski imeliselt kulges.

Olin varasemalt mõelnud sünnitusest kui olukorrast, mis tuleb igal naisel lihtsalt „üle elada“, sest minugi kõrvu jõudsid valdavalt need negatiivse alatooniga sünnituslood, milles naised kirjeldasid sünnitusprotsessi kui ühte kõige hirmsamat kogemust, mille ajal nad mõtlesid „ei ühtegi last enam“ või „miks üldse lapsi saadakse“.

Teadsin, et mina sellist kogemust endale ei soovi. Õnneks olin ka siiski kuulnud paari müstilisena ja uskumatuna kõlavat legendi sellest, kuidas mõni imeline naishing on oma beebi „välja hinganud“. Enne beebiootele jäämist ei mõistnud ma aga päris täpselt nende sõnade tähendust. Kui olin beebiootele jäänud, võtsin eesmärgiks teha omalt poolt kõik, et nii rasedusaegne periood kui ka sünnitus saaksid olema minu jaoks positiivsed ja imelised kogemused. Oma südames olin alati uskunud, et minu beebi sünd saab olema eriline ja seda vaid positiivses mõttes. Teadsin aga, et selle soovi täitmiseks tuleb ka minul endal suuresti panustada.

Kõik oli tõesti suurepärane seni, kuni lausus ämmaemand mulle sõnad: „Beebi on ikka tuharseisus ja kui ta ka sellesse asendisse jääb, siis tuleb teil küll plaaniline keisrilõige.“ Mu peas oli vaid mõte „miks-miks-miks küll ometi, ma olin ju nii valmis“. Kogu mu visioon oli ühekorraga pea peale pööratud.