Foto: erakogu
"Usun, et kõigil naistel on peas oma visioon sellest, kuidas ja mil moel sünnib tema esimene beebi ning kuigi peaks tegemist olema üdini positiivse ajaga ja sündmusega naise elus, siis ikka ja jälle kuulsin ma vaid lugusid, mille kirjelduses domineerisid vaevused, mured ning pisarad ja pigem negatiivne energia. Mõtlesin oma peas, et miks ei jagata positiivseid lugusid või kas neid polegi ehk," arutleb Sandra, rääkides oma tütar Laureni sünniloo, mis plaanidele vastupidiselt, ent siiski imeliselt kulges.

See on minu esimese beebiootuse lugu. Minu esimese raseduse III trimester ja kalli tütre, Laureni, sünd.

Meie lugu on aga tõestus sellest, et kõik võib ja saab minna hästi, tuleb ise olla positiivne ning võtta vastu olukorrad oma täies eheduses nii nagu elu neid ette kannab.

Sandra alustab nii oma lapse sünnilugu, mis hoolimata sellest, et beebi nägi ilmavalgust keisrilõike teel, oli üdini positiivne kogemus. Sandra oli kaasatud, sai tunda end rahulikult, teha ise teadlikke otsuseid ja leida enda ja beebi jaoks parimad lahendused.

Hirmudest priiks

Olin varasemalt mõelnud sünnitusest kui olukorrast, mis tuleb igal naisel lihtsalt “üle elada”, sest minugi kõrvu jõudsid valdavalt need negatiivse alatooniga sünnituslood, milles naised kirjeldasid sünnitusprotsessi kui ühte kõige hirmsamat kogemust, mille ajal nad mõtlesid “ei ühtegi last enam” või “miks üldse lapsi saadakse”.

Teadsin, et mina sellist kogemust endale ei soovi. Õnneks olin ka siiski kuulnud paari müstilisena ja uskumatuna kõlavat legendi sellest, kuidas mõni imeline naishing on oma beebi “välja hinganud”. Enne beebiootele jäämist ei mõistnud ma aga päris täpselt nende sõnade tähendust. Kui olin beebiootele jäänud, võtsin eesmärgiks teha omalt poolt kõik, et nii rasedusaegne periood kui ka sünnitus saaksid olema minu jaoks positiivsed ja imelised kogemused. Oma südames olin alati uskunud, et minu beebi sünd saab olema eriline ja seda vaid positiivses mõttes. Teadsin aga, et selle soovi täitmiseks tuleb ka minul endal suuresti panustada.

Alustasin enda ettevalmistust koheselt, kui sain teada, et olen beebiootel. Esiteks, olin terve raseduse vältel väga aktiivne ja jätkasin oma tavapärast elutempot, milles oli jätkuvalt palju tantsu ja liikumist värskes õhus. Ma korrigeerisin koheselt oma toitumist, tehes igapäevaselt üha teadlikumaid valikuid ning täites oma keha vaid parimaga. Samuti lülitasin oma menüüsse täiendavalt vajalikke vitamiine ja mineraale, kuna vaatamata ponnistustele, ei saanud ma siiski päris kõike oma toidulaualt vajalikus koguses kätte ning kohe kindlasti ei soovinud ma oma keha stressi viia. Sel moel suutsin hoida kõiksugused pöörased isud kenasti kontrolli all.

Lisaks olin juba aastaid tagasi intuitiivselt endale “ära märkinud” Facebooki lehe nimega “HypnoBirthing – Pehme Sünni Kool”. Seda mõttega, et kunagi, mil aeg on küps, uurin lähemalt, mida see endast kujutab.

Olles oma raseduse II trimestri lõpufaasis ja saades alatasa küsimusi “kas sa juba sünnitust ka kardad”, otsisingi üles hüpnosünnituse lehe ja asusin lisainformatsiooni koguma. Õige pea olimegi abikaasaga juba tutvustavas loengus ning seejärel ka juba koolitusest osa saamas.

Ettevalmistus on kõige alus

See koolitus ületas kõik meie ootused, avades paljudes teemavaldkondades me silmad, andes juurde küllaldaselt teadmisi, nõuandeid ja praktilisi oskusi, kuidas eesootavas olukorras just iseseisvalt hästi hakkama saada. Olime küll planeerinud ja enda peas mõelnud, et mu abikaasa on sünnituse juures ning tal oli selles väga kindel oma roll ja temast pidi saama minu asendamatu tugiisik, kuid teadvustasin endale ka juba siis, et pean valmis olema ka ootamatusteks ning kõige olulisem on see, et mina oleksin hästi ettevalmistunud. Olen alati hinnanud enim vahetut kontakti ja otsesuhtlust ning mulle meeldis mõte sellest, et neil viiel pühapäeval, mil koolitus toimus, saime koos abikaasaga keskenduda vaid üksteisele ja beebile ning ühisele ettevalmistusele.

Minu sees kasvas aina enam kindlustunne ja peas ilus mõte pehmest sünnikogemusest, mis on üdini loomulik ja positiivne. Lugesin lisaks vastavat kirjandust ja harjutasin pea igapäevaselt keha lõõgastumist ja hingamistehnikaid koolituselt saadud Vikerkaare lõdvestuse salvestuse abil.

Viimane salvestus oli meie mõlema jaoks nii lõõgastav, et jäime juba esimese 5-10 minutiga sügavasse unne. Oma hirmud ja negatiivsed mõtted eesootava olukorra ees suunasin endast välja tänu positiivsetele afirmatsioonidele, mille helisalvestust kuulasin tihti just jalutuskäikude saateks või ka teiste toimetuste taustaks.

Mittepööramine, mis pööras plaanid pea peale

Kõik oli tõesti suurepärane seni, kuni lausus ämmaemand mulle sõnad “beebi on ikka tuharseisus ja kui ta ka sellesse asendisse jääb, siis tuleb teil küll plaaniline keisrilõige”. Mu peas oli vaid mõte “miks-miks-miks küll ometi, ma olin ju nii valmis”. Kogu mu visioon oli ühekorraga pea peale pööratud.

Võtsin siis eesmärgiks teha omalt poolt kõik selleks, et kõhubeebi saaks end ilusti õigesse asendisse keerata ning sündida ikka nii nagu olime plaaninud. Pehme Sünni Kooli koolitaja Lenne oli sel teekonnal mulle asendamatuks toeks ja abiks – sain nii palju häid nõuandeid, praktilisi harjutusi kui ka hüpnoosi salvestise beebi pööramiseks, mida ma kuulasin korduvalt, et lõdvestuda ja visualiseerida beebi ümber pööramist. Külastasin korduvalt lisaks ka kiropraktikut, kes samuti minu lõdvestumisele palju kaasa aitas (keha korrigeerimine, lõdvestavad venitused jm) ning minuga koos erinevaid harjutusi läbi tegi, et beebil oleks võimalik ümber pöörata. Kõige viimase variandina olin nõus ka välise pööramise protseduuriga, et teha omalt poolt kõik selleks, et beebi saaks võtta sündimiseks parima asendi. Olin antud protseduuri kohta kuulnud valdavalt vaid hirmutavaid jutte, kuid olin valmistunud – terve ettevalmistusperioodi ning ka välise pööramise katse aja kuulasin Vikerkaare lõdvestuse salvestust, mis aitas mu kehal lõdvestuda ja mitte hirmu tunda.

Saan siinkohal kinnitada, et kõik sujus muretult ning tegemist ei olnud valusa protseduuriga. Kahjuks mu väike põikpäine beebitüdruk ei soovinud mingil põhjusel siiski ümber keerata ja jäi vaatamata püüdlustele ikka tuharseisu. Sisendasin endale, et järelikult oli selline asend nii tema kui minu jaoks parim. Eelmainitust tulenevalt saimegi aga enesele ootamatult plaanilise keisrilõike aja, saades veel valida sünnikuupäevade vahelgi.

Olime abikaasaga dilemma ees, kas nõustuda plaanilise keisrilõikega või siiski paluda võimalust proovida sünnitada tuharseisus beebit. Kuna minuga ning beebiga oli kõik hästi, siis olime saanud tegelikkuses loa ka soovi korral vaginaalsel teel beebi sünnitamist. Olin otsimas kontakte, et saada täiendavat arvamust tuharseisus beebi vaginaalseks sünnitamiseks. Otseloomulikult käisin oma peas korduvalt läbi kõiki stsenaariume ja hirme tekkis aina juurde. Taas oli mulle suureks toeks ja abiks imeline Lenne, kes aitas nõu ja oma olemasoluga mind nii palju.

Selleks hetkeks oli juba käimas 37. rasedusnädal ning meie sisetunne ja ka keha märguanded andsid teada, et beebi ei oota enam kaua, seega leppisime ühel õhtul abikaasaga kokku, et juhul, kui sünnitegevus hakkab ootamatult varem pihta, enne kui me oleme saanud end piisavalt kurssi viia tuharseisus beebi sünnitamisega, siis oleme nõus keisrilõikega.

Öö, mil muutus kõik

Sellele samale õhtule järgnenud ööl ärkasin kella 3 ajal ning tundsin, et midagi on teistmoodi, ka mugavat asendit oli leida raske ja uinumine tundus võimatu. Juba järgmisel hetkel tundsin äkitselt veidrat valusööstu alakõhus. Jõudsin vaid oma peas kiirelt mõelda “huvitav, kas see ongi sünnitustegevuse alguse märguanne”, kui juba tajusin enda sees kerget plõksu, mille peale intuitiivselt voodist püsti hüppasin. Nii kui püsti sain, siis puhkesidki looteveed justkui filmis ning mille peale ma kiirelt oma abikaasa magusast unest äratasin, hõigates “mul tulid veed ära!”.

Segadust ja ärevust oli ühekorraga hinges nii palju. Mäletan, et mu süda puperdas tohutu kiirusega ning ruttasin vannituppa, unustades kontrollida lootevee värvustki. Kuna meie sünnitusmaja kott ei olnud veel päris lõpuni koos (valmis oli aga nimekiri ja osad asjad juba sahtlis omal kohal), siis samal ajal kui abikaasa asus asju pakkima, läksin mina dušši alla lõõgastuma, kuna kokkutõmbed muutusid üsna kohe intensiivseks. Mäletan, et hetkeks valdas mind paanika ja tundsin, kuidas adrenaliin vallutab mu keha ja olin justkui kõik praktiseeritu unustanud. Palusin abikaasal kiirelt taustaks mängima panna positiivsete afirmatsioonide salvestuse ning asusin hingamistehnikaid rakendama ning õige pea saabus rahulik ja mõnus olek. Keskendusin vaid oma kehale ja beebile, tuletades endale meelde, et pean usaldama oma keha ja beebit, sest mõlemad teavad, mida teha ning mina pean laskma asjal lihtsalt toimuda.

Meil oli võetud endale ka sünnituseks individuaalne ämmaemand, kuna teadsin, et minule tagab kindlustunde ja rahu teadmine, et sünnitusel on minuga inimene, kellega tunnen end hästi ja turvaliselt. Olime temaga varem kohtunud ning ka raseduse vältel kontaktis olnud. Ämmaemand Gertrud oli samuti minu jaoks niivõrd oluline ja tähtis tugipunkt ning olen talle siiralt ja südamest kõige eest tänulik.

Omas mullis

Me teadsime, et nii kui sünnitegevus pihta hakkab, tuleb meil võtta ämmaemandaga ühendust ning seejärel asuda koheselt Tartusse teele (Tartu Ülikooli Kliinikum on meie kodust 50-minutilise autosõidu kaugusel). Kui beebi oleks olnud peaseisus, siis oleksime kodus oodanud maksimaalse võimaliku aja, kuid kuna meie olukord oli teistsugune, pidime ka sellest plaanist loobuma ja siiski kohe sünnitusmajja pöörduma.

Lootsin siiski viimase hetkeni, et beebi pöörab end vahetult enne sünnitegevuse algust ehk peaseisu, kuid ei, temal oli oma plaan. Seega ei jäänud minul muud üle kui usaldada oma kõhubeebit ja keha ning sisendada endale, et järelikult on mingil teataval põhjusel just nii meie jaoks kõige parem.

Terve autosõidu aja kuulasin ma suletud silmadega kõrvaklappidest afirmatsioonide salvestust ja keskendusin vaid õigele hingamisele, läksin täiesti oma “mulli” ning keskendusin beebile. Tundsin end tänu sellele nii rahulikult ja hästi, kõik tuhud olid mõnusalt üle hingatavad.

Jõudsime sünnitusmajja veidi peale kella 5:30 ning mäletan, kuidas veel ämmaemand tegi nalja, et ma ei näe küll välja kui naine, kes sünnitama tuleb. Tundsin end tõesti väga energiliselt ja hästi. Esimese asjana tehti mulle KTG, mis kinnitas, et sünnitegevus on alanud ja aktiivselt käimas. Mu abikaasa jäi samal ajal paberimajandusega tegelema ning naeris mulle hiljem, et kõikide paberite seas olime kiiruga kaasa haaranud ka elektrilise hambaharja kasutusjuhendi ja veel nii mõnegi ebaolulise infolehe, mille vahelt siis tema pidi välja otsima me olulised dokumendid.

Erakorraliselt positiivne

Kui algselt öeldi meile, et tõenäoliselt toimub keisrilõige alles kuskil kella 10-11 ajal, siis tegelikkuses kulges kõik oodatust kiiremini ning kella 6 ajal valmistatigi mind juba erakorraliseks keisrilõikeks ette. Plaanilise keisrilõike plussiks oli minu jaoks teadmine, et mu abikaasa saab sel ajal siiski minuga koos olla, üksinda selle kõige kogemine tundus nii hirmutav. Küll aga ei läinud seegi nii nagu plaanitud ning teda ei lubatud siiski operatsioonisaali minu kõrvale, kuna tegemist oli erakorralise keisrilõikega, sest sünnitegevus oli juba alanud. Kui mind voodil mööda haigla koridore operatsioonisaali veeretati (tundsin end sel hetkel kui Grey Anatoomia seriaali tegelasena), mõtlesin vaid, et pean olema rahulik ning andma kehale ja beebile märku, et kõik on hästi – jätkasin oma taktis hingamist ja korrutasin enda peas positiivseid afirmatsioone. Kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi personal, kes sel varahommikul minuga tegelesid, olid lisaks kõigele äärmiselt toetavad ja positiivsed. Ma ei tundnud end kordagi üksikuna, sest kõikidele mu küsimustele anti rahustavad vastused ja ka minu ämmaemand oli operatsioonisaalis minuga, ootamas hetke, mil mu armas tütar vastu võtta.

Kuna olime sünnitusmajja jõudnud õigel ajal ning beebi tundis end hästi, oli võimalik erakorraline keisrilõige sooritada spinaalanesteesias ehk seljasüstiga ja ma olin terve aja ärkvel.

Operatsioonisaalis oli minu jaoks personali üllatuslikult palju ning mäletan eredalt hetke, mil muidu positiivselt sumisev ruum täitus hetkeks vaikusega. Nimelt ei olnud neil võimalik esialgsest lõikest siiski beebit kätte saada, kuna ta oli niivõrd võidega kaetud ja libe, seega tekkis vajadus sooritada lisalõige. Ka sel hetkel ronis mu hinge hirm ja kerge paanika, mille maandasin taas hingamise ja rahustavate mõtetega, keskendudes beebile. Mäletan, et minu hingamine oli mingil hetkel sedavõrd intensiivne, et anestesioloog tuli küsima, et kas minuga on ikka kõik korras ja tunnen ma end ikka hästi. Õnneks ei möödunud enam kaua ning vaid loetud hetkede pärast kuulsingi esimest korda oma kalli tütre selget häält, mis andis märku, et ta on nüüd meiega.

Lauren sündis kell 6:51 ning mäletan eredalt, kuidas kogu personal mulle järjest õnne soovis ja anestesioloog viskas nalja, et preili pikkuseks venitati 50 cm välja, kaaludes 3582 grammi – ideaalne, või mis. Peale esmast ja vajalikku kontrolli pandigi see armas roosa pambuke mu rinnale, samal ajal kui kirurgid minuga veel tegelesid.

Olin andnud telefoni enda ämmaemandale, et ta need esimesed ilusad hetked pildile püüaks. Olen nii tänulik, et see võimalik oli, sest ikka ja jälle piilun ma neid armsaid pilte oma väikesest roosast, üleni võidega kaetud preilist, kes oli nii tilluke. Laureni sünnihinne oli 8-9, andes samuti kinnitust, et kõik kulges temagi jaoks väga hästi. Ta sündis 38+1 nädalal, mis on täiesti normaalne, kuna minu menstruatsioonitsükkel on samuti tavapäraselt lühike ja täpne kui kellavärk. Lauren sai mu rinnal (nahk-naha kontaktis) olla pea 10 minutit ning seejärel viidi ta mu abikaasa juurde sünnitusosakonda, kus siis isa ja tütar jagasid esimest erilist hetke (nahk-naha kontaktis) ja tutvusid üksteisega. Kuna minuga oli kõik väga hästi, siis viidi mind peatselt sünnitusosakonna intensiivravi palatisse taastuma ja seal kohtusime beebiga taas ning toimus ka juba esimene imetamine. Rohkem me enam üksteisest eemal ei olnud.

Usalda oma keha!

Taastumine keisrilõikest kulges minul samuti väga hästi ja muretult. Juba sama päeva pealelõunasel hetkel liikusin iseseisvalt ringi (see oli alguses raske, kuid mitte midagi ületamatut) ning kolmandal päeval saime me juba koju. Neljandal päeval tegime ühiselt perega esimese jalutuskäigu loodusesse ja kõik toimetused beebiga sain ma ka muretult ise tehtud.

Kuigi kõik ei läinud viimasel trimestril päris nii nagu olin oma peas soovinud, siis meenutan ma seda aega siiski rõõmu ja tänutundega, sest tegelikkuses on kõige olulisem see, et nii minu kui Laureniga oli (ja on siiani) kõik hästi, mis ongi lõpuks ju peamine. Naisena tuleb meeles pidada mantrat “Usalda oma keha ja beebit, nemad teavad, mis on kõigile parim!”

Sandra lisab veel, et kuigi ta esmalt arvas, et kui beebi on tuharseisus ja tal tuleb teha otsus keisrilõike kasuks, siis kas kogu tema ettevalmistus on olnud asjata. Nii see muidugi polnud, sest kõike õpitut sai ta ka selles keerukas olukorras rakendada. Väga heal ettevalmistusel on eriolukordade tekkides veel suurem väärtus. Tuharseisus beebi pöörama suunamiseks on naisel võimalik palju oma keha asendite, harjutuste ja liikumisega ära teha, aga mõnikord on ja jääb põhjus beebi poolseks, mil beebile on parim asend just selline nagu ta sünnituse eel leidnud on. "Usalda oma keha ja beebit," võtab Sandra oma beebi sünniloo kokku!

Pehme Sünni Kooli kursused toimuvad nii Tartus, Tallinnas kui ka veebi teel üle Eesti, samuti alustavad sügisel kursused vene keeles. Võimalustega saad tutvuda siin: www.hypnosynnitus.ee