Sinu sündimise kogemus mõjutab sind terve elu
Enamik hingamisteraapia koolkondade esindajad usuvad et meie sündimise viisil on suur mõju meie edaspidisele elule. Et sünd mõjutab seda, kuidas me elu tajume ja vastvalt sellele ka käitume. Paljude inimeste jaoks on sünd olnud kõige traumeerivam kogemus, mida nad oma elus on kogenud. Kuid loodet ja vastsündinud on väga pikka aega peetud tundetuks ja mäluta pambuks. See on põhinenud veendumusel et ta ajukoor ei ole sündmuste kogemiseks ja salvestamiseks veel piisavalt küps.
Nüüdseks on tõestatud et lootel on hästi väljaarenenud ajufunktsioonid juba kahekümnendast rasedusnädalast alates, loote ajalaineid reageerivad visuaalsetele stiimulistele, puudutustele ja helidele, mis kinnitab seda, mida kõik tulevased emad ja isad tegelikult juba teavad, et veel sündimata lapsega on võimalik suhelda. 2001 sai Ameerika neuroteadlane Eric Kandel Apylysia mälumehhanismide uurimise eest füsioloogia Nobeli preemia. Aplysia on meres elav tigu, kelle organism on vastsündinud lapse omast võrreldamatult palju primitiivsem. Põhjalikud looteuuringud on näidanud et loode on juba sünnieelses staadiumis äärmiselt tundlik.
Traumaatiline sünd võib jätta terveks eluks üksinduse ja mahajäetuse hirmu
Läbi vabastava hingamise ja läbi holotroopse hingamise on avastatud juurdepääs väga varajastele lapsepõlve kogemustele ja sünni kogemisele, ka oma ema üsas kasvamise kogemusele ning isegi sellele eelnenud ajale. Hingamisteraapia seansil taas kogetavatel mälestustel on tervendav mõju, sest neid kogemusi lihtsalt ei tuletata meelde, nagu tihti juhtub verbaalses teraapias, vaid neisse kogemustesse regresseerutakse koos emotsionaalsete ja füüsiliste aistingutega, kusjuures samal ajal säilib hingajal ka teine roll — täiskasvanule omane vastupidavus ja teadlikkus, lisaks terapeutiline kontekst ja usaldusväärne toetus terapeudi poolt. Kui traumaatilised mälestused on täielikult ja teadvustatult läbi kogetud ja integreeritud, ei avalda see enam inimese igapäevaelule negatiivset mõju. Hingamisteraapia mõte on, et kõik hingamisseansil esilekerkivad sümptomid ja mälestused saavad nüüd uue suhtumise või terviklikuma teadlikkuse osaks ja vabastatud negatiivsest traumeerivast mõjust.
Sündimine läbi kitsa sünnikanali võib kesta tunde ja mõnikord koguni mitu päeva. Enamus inimeste sünde võib võrrelda kui tihkest kummist pudelikaelast läbiminekut, kusjuurest tagasi minna ei saa ja vaevalisel edasiminekul ei näi lõppu tulevat. Välja saades ootab eest aga ligi 20 C külmem kliima, ere valgus, teravad helid, nabanööri kohesest läbilõikamisest tingitud äkiline sissehingamine, mis põhjustab kopsudes teravat valu; suu, ninaõõnsuste ja silmade kallal manipuleerimine (puhastamine) ja mis veel hullem — eraldamine soojast ja turvalisest emast, kellega 9 kuu jooksul koos kasvati. Vahel eraldati koguni mitmeks päevaks või nädalaks, „sest ema vajas puhkust”. (Loomadel emast lahutamine kohe peale sündi viib selleni, et ema ei võta enam poegi omaks; sellega seoses on tehtud väga palju uuringuid.) Sellise sünniga seoses võib tuleneda läbi elu kestev üksinduse ja mahajäetuse tunne või hirm, et ma pole kellelegi vajalik.
Sünni traumaatiline kogemine võib olla põhjuseks, miks me elus pelgame ette võtta suuremaid muudatusi (pigem elame vanade harjumuste küüsis), sest iga suurem muudatus meenutab mingil määral meile sündimist ja emast eraldamist peale sündi. Me kardame teha julgeid samme, sest alateadvuses on hirm, et me saame (jälle) haiget.
Vabastav hingamine ja holotroopne hingamine
Hämmastav on asjaolu et maailma eri paigus avastasid kaks meest umbes ühel ja samal ajal suhteliselt sarnase tervendavalt mõjuva hingamise meetodi. Need kaks meest olid Leonard Orr Ameerikas, keda võib pidada vabastava hingamise (rebirthingu) loojaks ja kelle õpetusest on välja arenenud praeguseks palju erinevaid hingamiskoolkondi ning Stanislav (hiljem Stan) Grof Tsehhoslovakkias, kes avastas holotroopse (st „terviklikkuse” suunas liikuva) hingamise ning kes on ka üks transpersonaalse psühholoogia loojatest. Stan Grof on kirjutanud mitmeid mahukaid raamatuid oma uuringutest muutunud teadvuseseisundite kohta, tulevikupsühholoogiast ja holotroopsest hingamisest, mis on nüüdseks ka eesti keeles ilmunud.
Stan Grofil, kes psühhiatrina uuris algul LSD-teraapiat ja selle mõju hingamisele, õnnestus hiljem, kui LSD-teraapia keelustati, leida tugevaid seosed hingamise ja tervendavate teadvuse seisundite vahel, ning ta hakkas seda praktiseerima oma patsientidega. Ta leidis seose raseduse ja sünnituse kulu ning käitumise vahel edaspidises elus. Stan Grof toob välja 4 teadvuse baasmustrit, mis tekivad emaüsas raseduse algusest kuni sünnihetkeni. Ta avastas et emotsionaalseid mälestusi ei säilitata alateadvuses mitte isoleeritud mosaiigina, vaid komplekssete kooslustena. Ta nimetab neid coex-süsteemideks (kondenseerunud kogemuste süsteemid — systems of condensed experience). Iga coex-süsteem tugineb sünnitrauma teatavale aspektile, kuid iga tüüpiline coex-süsteem ulatub ka palju kaugemale kui sünnitrauma ning selle sügavamad juured on seotud mitmesuguste transpersonaalsete nähtustega nagu kogemused eelmistest eludes ning arhetüüpsed ja kollektiivsest teadvusest pärinevad kogemused C.G.Jungi mõistes. Kondenseeritud kogemuste süsteemid mõjutavad meie igapäevast elu, seda kuidas me iseennast ja teisi tajume, kuidas me ennast tunneme ja mida me usume maailma kohta.
Neli teadvuse baasmustrit
Esimene teadvuse muster sarnaneb algse emaüsa sees kasvamise kogemusega enne sünnitegevuse algust. Loode ei ole veel teadvel mingitest piiridest ega erista sisemist välimisest. Selles teadvuse mustris võime kogeda piiritut ühtsust kogu maailma või kogu universumiga, võime hõljuda ja lennelda ringi galaktikas. Hingamisseansil võime kogeda samastumist ookeaniga, veeloomadega, võime kogeda visioone emakesest loodusest, erinevatest maastikest, aegkondadest ja rituaalidest.
Kui lapse elu ema üsas ei ole rahuldav, näiteks tarvitab ema alkoholi või tahab teha aborti, siis võib laps tunda ennast selles suures süsteemis üksikuna ja ohustatuna ning suureks kasvades tunda, et maailm ei ole just kõige sõbralikum koht.
Teist coex-süsteemi ehk teadvuse mustrit võib kirjeldada kui kosmilist kuristikku langemise ja väljapääsmatuse seisundit. Sellel on seos bioloogilise sünni algfaasiga, kus me tunneme nagu hiiglaslik keeris hakkab meid endasse tõmbama. Hingamisseansil võime kogeda nagu kogu maailm hakkaks meid meid alla neelama. Kui bioloogilise sünni esimene staadium on täielikult alanud, siis emaka kontraktsioonide tõttu tunneb loode perioodiliselt survestumist, kuid emakakael ei ole veel avanenud. Sellele seisundile on iseloomulikud suremise tunne, hulluksminemise tunne ja tunne, et tagasipääsu ei ole. Selle sünnistaadiumi taasläbielamisega võivad kaasneda kujutluspildid loomadest, inimestest ja mütoloogilistest olenditest, kes kogevad väljapääsmatuid lõputuna kestvaid olukordi (vangina vanglas, kinni keldris, Jeesusena ristil jne).
Selle teadvuse mustri mõjuväljas elades ei suuda me elus ega inimeksistentsis näha midagi positiivset, sest side jumaliku dimensiooni ja mõtestatusega näib olevat katkenud. Elu näib kui absurditeater, farss. Selles meeleseisundis tundub eksistentsialism olevat ainus õige filosoofia. Grof viitab Jean Paul Sarte’le ja Samuel Beckettile, kelle elu ja looming kulges selle maatriksi mõju all. On täiesti loomulik, et kui inimene selle psüühika aspektiga silmitsi satub, et teki tal suurt huvi sellele lähemalt silma vaadata. Ja ometi just sellele seisundile alistumine ja selle täielik tunnustamine on kiireim viis selle olukorra vabastamiseks. Selle kondenseeritud kogemuste süsteemi mõju võib lühidalt ohvri teadvuseks nimetada.
See, mida loode selles staadiumis tunneb, mõjutab edaspidises elus tema suhtumist väljapääsmatutesse olukordatesse. Kui valuhoogude ning sünnikanali avanemise periood kulgeb normaalselt, siis inimesel väljapääsmatuid olukordi ei tule ja kui tuleb, siis leiab ta alati väljapääsu. Tal ei tule mõttessegi enesetapumõtted. Klaustrofoobia, hirm kinnises ruumis viibimise ees, on tõenäoliselt pärit sellest perioodist.
Kolmas teadvuse muster on surma-uuestisünni võitlus. See coex-süsteem on seotud perioodiga, kus emakakael avaneb ning loode surutakse läbi sünnituskanali peadpidi vaagnasse. Loode liigub nüüd sünnituskanalis edasi, millega võib kaasneda mehaaniline surve, valu, hapnikupuudus ja lämbumise tunne, ärevus. Kui lisanduvad mitmesugused komplikatsioonid, võib vaja minna instrumentide kasutamist või keisrilõiget. Hingamisseansil selle maatriksi tervendamisel võidakse kogeda võitlusega seotud steene, sõdasid, revolutsioone, loodusjõududega heitlusi, tohutu energia vallandumist, vulkaanilisi purskeid, jne. Võitlus või võimalik surm — siin võetakse kokku kogu oma jõud, koondatakse kokku kogu oma energia. Sellest kogemusest võib jääda domineerima järeldus et elu on võitlus. Edasine elu kulgeb seejärel justkui pideva võitlusena. Võidakse otsustada et mitte kedagi ei saa usaldada, isegi mitte oma ema. Endaga kaasas kandes sellele staadiumile omaseid tugevaid tundeid, otsustab inimene et headus ja kurjus on lahutamatud. Enamik inimesi veedavad oma elu just selles mustris — võitluse teadvuse tasandil.
Neljas teadvuse muster on seotud surma-uuestissünni kogemusega. See on seotud sünnikanalist väljutamise hetkega. Kogetakse vabanemist ja väljapääsu lõpmata suurde ruumi. Kui stess külmast, valgusest, helidest ja muust laugeb, tuleb asemele soojus ja rahu. Tuntakse ennast jälle tervikuna selles piirideta maailmas. Siin on sarnasus esimese coex-süsteemiga. Kui kõik kulgeb loomulikult, siis võtab laps maailma ja iseenda vastu terviklikult, ta tunneb ennast maailma lahutamatu osana. Kui sünnituse ajal on teadvusele põhjustatud tõsine trauma kogeb inimene maailma vaenuliku kohana.
Holotroopilise hingamisega kaasnevad muutunud teadvuse seisundid, mis viivad meid tervendavasse kontakti oma terviklikuma minaga, ühendades meid nii meie alateadvus kui üliteadvusega.
