Teist korda beebiootel | Kas samad ohumärgid tähendavad minu jaoks samu tagajärgi?

On selge, et ka ühe naise rasedused võivad olla vägagi erinevad, kuid ikka on nii, et järgmist last oodates tead juba rohkem. Näiteks selle kohta, mis võib juhtuda, kui rasedus ajal kõrvades vilistama hakkab. Marial juhtus see juba teist korda ja ta kardab, et ka tagajärg on sama.

Kui võrrelda omavahel neid kaht rasedust teises trimestris, siis on nad päris sarnased. Esimese raseduse puhul kadus samamoodi väsimus teises trimestris ja hakkas kergem olla. Vaevusteks oligi vaid toosama rasedusdiabeet, aga muid muresid polnud. Isegi kui lõpuks kõht ette tuli ja kehaasend muutus, siis selg valutama ei hakanud.

Küll tundsin aga esimese raseduse ajal tülgastust töötamise vastu. Tahtsin kiiresti koduseks jääda ning mõtlesin endamisi, kuidas seda saavutada nii, et kaotaksin rahas võimalikult vähe. Ämmaemanda käest haiguslehte paluma ei hakanud, vaid planeerisin niiviisi, et võtsin välja kõik oma puhkused ja läksin lihtsalt varem dekreeti. Mitte küll 70 päeva enne, aga mitte ka palju vähem. Tundsin, et mul on nii psühholoogiliselt parem. Vähem stressi ning rohkem aega keskenduda puhkamisele, omaenda heaolule ja rahulikule kulgemisele.

Praegu aga tunnen end hoopis vastupidiselt. Energia tekkis teises trimestris, aga kohe kui kõht ette tuli, siis hakkasid mind kimbutama seljavalud. Põhimõtteliselt alates 16 rasedusnädalast olen seljavaludega hädas. Õnneks ämmaemand on usinasti mu selga teipinud ning ise võimlen ja ujun regulaarselt ning arvan, et seetõttu on olukord talutav. Samas mõtlen endamisi, kas üldse tasuks võtta puhkuseid välja enne dekreeti jäämist? Töö mulle meeldib isegi rohkem kui mõte sellest, et saaks kodus rahulikult kulgeda, pesapunumisega tegeleda ning uue lapse sünniks valmistuda. Tunnen, et tahan end viimse hetkeni tegevuses hoida ja kuigi praeguseks on rasedust juba üle 20 nädala, siis pole jätkuvalt väga kohale jõudnud, et last ootan.

Aeg on nii kiiresti lennanud, et igasugu muudatusi kehas ei tajugi. Küll annavad tunda vaid näpud, mis on juba osati tuimaks muutunud tänu sagedasele torkimisele. Loodetavasti olen seekord rasedusdiabeedist pääsenud.

Eks sarnasusi eelmise rasedusega on veel teisigi. Esimese raseduse ajal vaevas mind tinnitus. Tinnituse diagnoosi pani kõrvaarst, kelle poole pöördusin, kuna kõrvades vilistas 24/7. Kuulmine korras ja kõrvad olid puhtad ning siis ütleski, et osadel rasedatele selline asi tekib. Peale lapse sündi kadus see õnneks ära. Küll aga pole tinnitusele mitte mingit ravi! Kui häirib pinisemine, siis kuula muusikat. Ma olin selle asja juba täiesti unustada jõudnud, kui ühel hommikul pinin kõrvus ärkasin. Taaskord sai saatekiri võetud kõrvaarstile ja nüüd ootangi visiiti. Miks siis mitte ise end diagnoosida? Kuna oli ju eelmine kord ka tinnitus. Põhjus selles, et kahe raseduse vahe on nii suur ja äkki seekord on ka lisaks muid probleeme- võimalik, et kõrvad ka korralikult vaja vaigust puhastada kuigi kasutan kõrvade puhastamiseks vaid vaiku vedeldavat õli ja ei midagi muud.

Lisaks on alati hea käia pigem rohkem kontrollis kui vähem, sest mingi artikli järgi võivad rasedusaegse tinnitusega naised saada hiljem ka preeklampsia. Eelmine rasedus mul tekkiski preeklampsia ning tuli seega sünnitus esile kutsuda. Kas ka seekord? Kas tinnitus tõesti on vihje? Nii palju mõtteid seoses rasedusega, et pole jõudnud üldse oma suhtemurega tegeledagi. Sellest järgmine kord.