Tundsin - ma ei taha olla rase!
Cambridge hertsoginna Kate kannab oma teist last ning mõlema raseduse alguses on ta vajanud arstide järelvalvet. Esimese raseduse ajal vajas hertsoginna ka haiglaravi. Hyperemesis gravidarum on äärmuslik rasedusaegne iiveldus ja oksendamine, mis vajab jälgimist, analüüse ja ravi.
80% naistest vaevleb raseduse alguses iivelduse käes, kuid ainult 0,5%-l avaldub raskekujuline vorm ehk hyperemesis gravidarum.
Tunnid vetsupõrandal kägaras
Selle poole protsendi hulka kuulub ka 30-aastane Liina, kes meenutab oma rasedusaegset hüpermeesist:
Ootasin oma esimest last kolm aastat tagasi. Raseduse algus oli minu jaoks hullem kui näiteks sünnitus. Arvasin, et see ei lõpe kunagi ja ma ei ela seda aega üle. Iivelduse hood algasid päris varakult, 4. või 5. nädala paiku. Alguses iiveldas natuke, aga mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Söök ja jook olid välistatud. Kuna ma midagi ei söönud ja mul tekkis tohutu nõrkus, siis hakkas mees muretsema ja viis mind erakorralisse.
Mäletan seda hästi. Oli hilisõhtu, u kl 23. Haiglas oli surmvaikus. Võeti analüüsid, siis pandi tilgutite alla. Alguses veetsin haiglas mitu päeva. Üks hetk sain aga arstidega „kaubale“, et ma käin päevasel ajal statsionaaris ja ööseks lähen koju.
Istusin seal nende tilgutite all - kui üks sai otsa, pandi kohe järgmine. Haiglasse minek ja tulek oli jube. Kogu aeg tahtsin pikali olla. Püsti ei kannatanud üldse olla, rääkimata liikumisest. Hoidsin nii mõnigi kord kõvasti tagasi, et taksos mitte oksele hakata. Ühistransport ei tulnud kõne allagi.
Kui mõni päev sain kodus olla, siis ma ainult pikutasin. Magada ei suutnud, sest süda läikis. Voodi, diivan, telekas, nutt, öökimine, enesehaletsus, tähelepanuvajadus - need on märksõnad, kuidas mu päevad välja nägid ja mida ma tundsin. Kodustest toimetustest ei suutnud mõeldagi. Töölt olin eemal 3 kuud.
Kogu see iivelduse- ja haiglamaraton kestis minu jaoks lõputult. Paremaks hakkas minema 13. rasedusnädala paiku - siis sain hakata vaikselt rasedust nautima.
Sinna vahele mahtus korduvalt hetki, mis ma veetsin vetsupõrandal kägaras olles ja nuttes. Emotsioonid olid laes. Kordusid uuesti ka need hetked, kus mees viis mind erakorralisse. Võeti aga jälle analüüs ja viidi tilguti alla. Seda aega võib võrrelda näiliselt lõputu kõhugripiga, mis kestab 2 kuud - muudkui iiveldab ja oksendad.
Suutsin korduvalt mõelda, et ma ei taha olla rase. Ämmaemanda lohutus, et see läheb mööda ja ununeb, tundus tollal pelgalt jutuna. Mäletan küll kuidas ütlesin talle, et "see ei lõppe kunagi, annan enne otsad"!
Otsi ma ei andnud ja nüüd on mul imearmas 3 aastane poja. Raseduse alguse raskused on ununenud ja nüüd on lapsest rõõmu kui palju!
Lähedastele tahaksin soovitada antud olukorras olla rasedale naisele toeks. Minu jaoks oli raseduse alguses mehe poolehoid olulisem, kui tema sünnituse juures viibimine. Rasedal naisel on emotsioonid sassis ja nutt on kerge tulema. Eriti, kui raseduse algus on niivõrd vaevaline. Mehe tähelepanu ja poputamine on parim, mida naise jaoks teha saab.
Tuleb palju puhata
Elite Kliinik u ämmaemanda Imbi Sagara sõnul esineb iiveldust ja oksendamist esimestel raseduskuudel 70-85% rasedatel. Vaevused algavad enamasti 6-7 rasedusnädalal ja kestavad 12-16 rasedusnädalani. 1-3% rasedatest püsib iiveldus ja oksendamine kuni 20 rasedusnädalani, üksikjuhtudel kogu raseduse vältel. Kui iiveldus ja oksendamine esineb pärast 20. rasedusnädalat on põhjuseks enamasti seedetrakti, kesknärvisüsteemi või muu patoloogia.
Emesis gravidarum (toim. hommikune iiveldus) jaguneb: 1. kerge vorm; 2. mõõdukas vorm 3. raske vorm ehk siis Hyperemesis gravidarum. Kerge vorm ravi ei vaja, mõõdukas võib vajada, kuid ei pruugi, olenevalt naise kaebustest ning analüüside tulemustest.
Hyperemesis gravidarum on kõrvalekalle ning selline rase vajab jälgimist, analüüse ja ravi. Haiguse esinemissagedus on 1:200 raseduse kohta (ehk siis umbes 0,5%).
Hüperemeesise puhul on iiveldus pidev, rase oksendab 7-10, isegi enim kordi päeva vältel ja ei saa süüa ega juua. Lisanduda võib valu ülakõhus, okses võib olla verd.
Pidev oksendamine viib patsiendi veetustumiseni juba mõne päevaga. Kehakaalu languse korral üle 5% vajab patsient haiglaravi. Haigestuvad sagedamini esmasrasedad, haigus võib korduda ka järgnevate raseduste ajal.
Risk hüperemeesi tekkeks on suurem, kui hüperemees esines eelmise raseduse ajal; mitmikrasedus; esmasrase; labiilse närvisüsteemiga patsiendid; kaasuvate seedetrakti haiguste puhul ja trofoblasti haiguse korral.
Hüperemeesi all kannatavatel naistel raseduse katkemise tõenäosus ei suurene, samuti ei kasva muude rasedustüsistuste hulk.
Rasedus võiks olla iga naise elus positiivne ja imeline aeg. Kui naine kannatab raseduse ajal tugevate iiveldushoogude all, ja eriti raskekujulise hyperemesis gravidarumi all, siis on soovitatav palju puhata, kuna väsimus võib iiveldushoogusid veelgi süvendada. Samuti ei tasu ennast süüdista, et kõik toimetused jäävad tegemata.
Sellel ajavahemikul võiksid naisele olla abiks lähedased, kes võtavad igapäevatoimetused enda peale, et naine saaks rahulikult sellel ajal iseendale keskenduda. Kindlasti tuleb jälgida, et ei tekiks vedelikupeetust ja/või ohtlikku kehakaalu langust - sellisel juhul soovitatakse pöörduda koheselt arsti poole.
