Unusta dr Google!

Dr Google'i juures vastuvõtul käime aeg-ajalt kõik, eriti aga harrastavad seda rasedad ja väikelaste emmed.

 

Berit (30) on haritud naine, kes enne emaks saamist armastas reisida ja sõprade seltsis aega veeta. Kahjuks tuli tal enne esimese lapse sündi läbi elada mitu raseduse katkemist.

“Hirm uue katkemise ees pani mind tegutsema täiesti foobiliselt. Ma ei tahtnud millegagi raseduse kulgu kahjustada: kartsin valju müra, kartsin kinos käia, desinfitseerisin pidevalt käsi, haigetest hoidsin suure kaarega eemale,” räägib ta lugu, kuidas nauditavast ootusajast enne esiklapse sündi kujunes õuduste aeg.

Praegu valmistub Berit teist korda emaks saama ja tunneb, kuidas vanad hirmud taas pead tõstavad.

Foobiate vastu mõistus ei aita

Kõige enam kardab Berit toidust baktereid saada ja nakatuda tokso­plasmoosi, listerioosi või salmonelloosi. “Jah, mõistus ütleb, et nende bakterite saamine ei ole väga tõenäoline, aga see mõte ei anna mulle rahu,” tunnistab lapseootel naine.

“Lugesin netist, et Inglis­maal saavad naised pika-pika nimekirja, mida rase süüa ei tohi.”Esimese raseduse ajal varjutas see hirm kogu ta elu. Berit üritas absoluutselt kogu oma toitu kontrollida: ta ei söönud ühtki värsket toiduainet ilma kuumutamata ja keeldus ka valmis liha­toodetest, nagu vorstid ja singid. Naine välistas menüüst kõik puu­viljad peale koduste, neid aga pesi enne söömist kuuma vee ja äädikalahusega.

 

“Kõige piinarikkamad olid sünnipäevad ja muud koosviibimised, kus ma praktiliselt ei “saanud” midagi süüa, sest kartsin nakatuda. Julgesin süüa vaid enam-vähem otse ahjust tulnud asju. Kui olin mingit kahtlast asja söönud, guugeldasin kohe koju jõudes, kui suur tõenäosus on sellest toidust baktereid saada,” meenutab ta. Muidugi ajas dr Google asja veelgi hullemaks. “Lugesin näiteks, et Inglismaal annavad ämmaemandad naistele mitme lehekülje pikkuse nimekirja sellest, mida rase süüa ei tohiks,” lisab Berit.

Praeguse raseduse ajal on ta endale selgeks teinud, et mõnda asja ikkagi tohib suhu pista. Täiesti välistanud on ta vaid sushi, toore muna, pasteedi ja toore liha. Kuid külas ei söö ta ka puu- ja juurvilja, sest ei tea, kas need on pestud. Samuti ei maitse ta teiste tehtud torte, sest ei tea, mis need sisaldavad ja kuidas on lood hügieeniga. Poetort võib olla küll keemiat täis, kuid tundub siiski ohutum, leiab naine.

Kuigi praegu, teise raseduse ajal pole toidupelg enam nii suur, on lisandunud uus hirm – et 1,5aastane laps toob toksoplasmoosi koju liivakastist või mänguplatsilt. “Pean muudkui pesema lapse riideid ja küürima põrandaid. Lisaks pesen paaniliselt käsi, kui olen puudutanud midagi, mis võib olla liiva või mullaga kokku puutunud,” kirjeldab Berit, kelle enda lapsepõlv möödus maal liivakastis koos kassidega.

Sõbranna mõistab endasugust

Hirmud on pärssinud ka Beriti seltsi­elu. “Näiteks paanitsesin kord väga, kui lõkkesuits tuli otse minu peale. Kartsin, et see võib kõhu­beebit kahjustada. Veidike pabistasin ka siis, kui sattusin külas tuppa, mida oli nädal aega tagasi värvitud, aga värvihaisu oli ikka tunda,” meenutab ta esimest rasedust.

“Saan ka ise oma hirmude mõttetusest aru, aga need on minust tugevamad.”

Naine on kartnud juuksuris käia, sest sealsed lõhnad tundusid nii räiged, ning muretsenud, et fööni heli võib lapsele halba teha. Rääkimata mürast kinos või kontserdil. “Hirmud olid mingi aeg nii hullud, et mine või ise hulluks!”

Lennureisid, millest varem nii reisihimuline Berit väga puudust tunneb, on ta rasedana endale keelanud. Samuti välistanud spaad ja ujumise. “Lisaks ei meeldi mulle tumedate seintega hotellitoad, sest tundub, et sellega püütakse varjata mustust. Sellises kohas tekib mul täiesti foobiline käitumine – hakkan muudkui käsi pesema ja desinfitseerima, viimase jaoks on mul alati kotis desopudel.”

Esimese lapseootuse ajal tekitasid Beritis raseduse katkemise kartust ka äkilised liigutused ja põrutused, näiteks autoga august läbi sõitmine. Praegu ta enam selliste asjade pärast ei muretse, kuid oma pisipõnni tõsta siiski ei julge. “Mul endal on sellest väga kahju, igatsen nii väga ringi käia, laps süles.”

Nett võimendab kõike

Berit ütleb, et ta saab ise ka oma hirmude mõttetusest aru, kuid need on temast tugevamad. Näiteks abikaasa laused stiilis “kuule, lõpeta ära, mis siin karta on” ei ole absoluutselt abiks. Ainus inimene, kellega nad vastastikku teineteist rahustada suudavad, on rase sõbranna, kellel on sarnased hirmud.

Psühholoogilt Berit abi otsinud pole, sest rasedusaeg on ju lühike ja ta loodab hakkama saada. Küll on naine loobunud kõiksugu foorumite lugemisest.

“Tahaksin elada ajastul, kus pole internetti ja ainsaks infoallikaks on arst,” ohkab Berit. “Avatud maailm tekitab vaid uusi hirme.”

Kui murest saab kinnisidee

Ämmaemandad, kellega ajakirja jaoks Beriti hirmudest rääkisime, ütlesid nagu ühest suust, et kirjeldatu ületab mureliku raseda tavalise reaktsiooni.

“Mõte, et raseduse katkemine võib korduda, teeb murelikuks ja on loomulik, et naine püüab leida infot võimalike põhjuste kohta ja neist hoiduda. Mõnikord saab sellest aga kinnisidee – püüd kontrollida kõike, mida vähegi suudad. Berit peaks oma hirmudest rääkima kõige­pealt arstile või ämmaemandale, kes suunaks ta psühholoogi jutule,” soovitab ämmaemand ja rasedate toitumisnõustaja Tartu Ülikooli naiste­kliinikus Bianka Peetson.

Meeleolukõikumised ja väiksed hirmud raseduse ajal on loomulikud. Kui need hakkavad aga segama igapäevaelu, tuleb kindlasti otsida abi.

Peetson sõnab, et bakterihirm, mis Beritit enim kummitab, rasedate seas õnneks väga levinud pole ja selleks pole ka erilist põhjust. “Viimasest ajast ei meenu suuremat haigus­puhangut, mida on põhjustanud bakterid.”

Millele aga peaks rasedana tähelepanu pöörama?

Ämmaemand ja toitumisnõustaja rõhutab, et rasedus pole haigus, ja soovitab bakterid tagaplaanile jätta ning mõelda pigem toidu kvaliteedile – et söök oleks toitainerikas ja rahuldaks nii ema kui ka loote vajadused. Raseduse ajal on hea alustada tervislikuma eluviisiga. Tavaliselt on meie toidus liiga vähe köögi- ja puuvilja, täistera- ja kaunvilja. Hea oleks vähendada rafineeritud toiduainete – valge jahu, suhkru, valge riisi ja tavalise pasta – hulka ning eelistada neile täisteratooteid.

Peetsoni sõnul ei tohiks raseduse ajal toidukordi vahele jätta, seda nii ema kui ka lapse heaolu silmas pidades. Normaalne on kolm põhitoidukorda ja paar-kolm oodet päevas. Samas ei tohi süüa ka kahe eest.

Ja raseda peamine jook olgu vesi. Näiteks 60 kg kaaluva inimese päevane vedelikuvajadus on 1800 ml, millest enamik peaks olema vesi. Väiksema osa võivad moodustada ka muud joogid – kohv, tee, mahl.

Kohv ja tee

Bianka Peetsoni sõnutsi küsivad rasedad tihti kohvi kohta. Teatakse, et see sisaldab kofeiini. Vähem mõeldakse, et kofeiini sisaldavad ka valge, must ja roheline tee, koolajoogid ja šokolaad.

“Kofeiini mõju kohta rasedusele on uuringud andnud vastuolulisi tulemusi,” selgitab nõustaja. “Seetõttu on kokku lepitud, et rasedana võiks tarbida kofeiini alla 200 mg päevas (200 mg sisaldab umbes 2 tassi kohvi või 200 g puhast šokolaadi või 2,5 tassi musta teed või 4 tassi rohelist teed).”

Peetson selgitab: “Kofeiin on stimulant, mis kiirendab pulsisagedust. Kuna kofeiin läbib platsenta, saab sellest osa ka kõhubeebi. Et kõhu­beebi ainevahetus alles areneb, ei suuda ta emaga samaväärselt kofeiini kehast väljutada ja see jääb loote kehasse kordades kauemaks kui ema organismi.”

Ta lisab, et samamoodi kuhjuvad kõhutita kehas teised kahjulikud ained – näiteks üks ema suitsetatud sigaret on lootele võrdne kahe sigaretiga. Aga tulevased emad välistavad sellised asjad tavaliselt niikuinii.

Kui murest saab kinnisidee

Ka Bianka Peetsoni kolleeg, ämmaemand ja raseduskriisi nõustaja Margit Luiga leiab, et rasedana peaks jätkama oma tavalist elu­stiili. Ta mõtleb pikalt ja sõnab siis rahustavalt, et kui nimetada mõnd tegevust, millest rase peab kindlasti loobuma, pakuks ta langevarju­hüpped ja võistlusiluvõimlemise.

Luiga leiab, et rasedana ei peaks alustama uusi asju – hakkama võistlus­sporti harrastama, proovima ekstreemalasid, minema segatoitumiselt üle taimetoidule. Kõik muu käigu aga sisetunde järgi.

“Kuula oma keha, see on parim õpetaja ja etteütleja. Järgi mõistlikke hügieeninõudeid, maga piisavalt, söö korralikult, suhtle inimestega. Ela oma tavalist elu ja ära mõtle, et rasedus on midagi eriti ohtlikku, mis lülitab su elust välja. Rasedus on naisele ennekõike üks normaalseid füsioloogilisi seisundeid. Kõike mõõdukat ja kehale kasulikku, mida on tehtud enne rasedust, võib jätkata ka raseduse ajal,” kinnitab ta.