Pexels
Teisi peab kuidagi sundima, et nad normaalsed oleksid või vähemalt sedamoodi käituksid.

Mees kaob igal võimalusel kodust auto juurde ja laps on selline, keda peab kodust välja sundima. Olen näinud sotsiaalmeedias sadu pilte ja nalju sellest, kuidas koerad end peidavad, kuna neid ootab kahekümnes kord õue minek. Sama teeb ka minu laps, kuigi ta käib õues vaid kord päevas.

Meie õueskäik näeb välja selline, et kas läheb ta abikaasaga koos ratastega sõitma või siis koos minuga jalutama. Mänguväljakud on ju kinni ja seega polegi väga suuri alternatiive. Mulle väga meeldiks, kui saaksin ise ka rattaga sõita või kasvõi kiiremaid liigutusi teha, et õues lapsega palli mängida, aga vahel isegi pikem kõnd kui meeter, tekitab hullud toonused (olen ju viimase trimestri riskirase).

Ei mees ega laps saa aru, et mul on raske tervislikel põhjustel pikka aega mingeid tegevusi teha ja et nad peavad rohkem panustama. Mees istub suu ammuli, et kas nüüd süüa ei saagi. Jääb selline mulje, et emana on automaatselt mul alla kirjutatud mingisugusele müstilisele lepingule, mille tingimuste kohaselt ma pean valmistama 3x päevas toekad road, need serveerima, hiljem nõud masinasse panema, koristama ja pesu pesema. Seda kõike ajal, kui puhkusel viibiv mees puhkab ja laps ootab, et temaga mängitakse. Kui aga juhtun mainima, et mu tervis ei võimalda mitte kuidagi ei koristada ega süüa teha just tol päeval, siis reageeritakse nagu oleksin öelnud, et sõin interneti ära. Mees teeb imestunult suured silmad, et aga eile ju said süüa tehtud, kuidas täna ei saa?

Hakka või päriselt juba palvetama, et lähiajal haiglasse tagasi satuks (oma haiglaskäigust kirjutasin SIIN), sest siis nad oleksid sellises olukorras, kus nad peaksid ise ära majandama. Jah, ma tean, et mees tuleb sellega toime. Aga miks ta mulle siis nii teeb, ta ju teab, et ma isegi ka parema tahtmise juures ei saa alati isegi mitte püsti seista, sest toonused on nii valulikud.

Üle kahe kuu kirjutas ka lõpuks ämmaemand, et järgmisel visiidil ta mind siiski soovib ka näha ja nüüd loodan, et äkki saan talle oma muret toonustega kurta ning kasvõi mingi parema ravimi toonuste vastu.

Ma ei kujuta ette, mis neid toonuseid põhjustab. Järjest enam ärkan selle peale, et kõht on valus ja asendit muuta ei saa enne, kui vähegi järgi annab. Olen saanud käsu võtta suuremaid koguseid magneesiumi ja seda ma ka teen, aga olukord pole teps paremaks läinud.

Vahepeal ma mõtlen, et eriolukorra aja rase olla on psühholoogiliselt ikka päris jube katsumus. Esiteks seetõttu, et oled kusagile isolatsiooni sunnitud ja teisalt seetõttu, et ka parimal tahtmisel ei ole alati võimalik oma olemasoleva lapsega tegeleda ja siis tunnen end selle pärast halvasti. Kui saaks ta kasvõi lasteaedagi viia, siis oleks kergem nii endal kui temal. Lasteaed aga ütles, et nemad ei võta lapsi vastu, kui pole tegu just vältimatu olukorraga. Ja sinna ma ju ei kvalifitseeru nn koduse emana.