Meie lugeja Eneli sai valust vabanemiseks abi veest. "Minu tütar Sonja sündis 13. detsembril 2004 ja poeg Johannes 13. oktoobril 2014. Rasedana ei käinud ma kuskil loengutes ega uurinud raamatuid, sest olen ise erialalt ämmaemand. Dekreeti jäädes külastasin basseini lausa igapäevaselt. Ujusin täpselt enda enesetunde järgi ning jalutasin ja liikusin samuti korralikult, et heas vormis olla. Et olen väga veelembene, lootsin mõlema raseduse ajal, et vesi võiks olla see, mis mulle sünnituse ajal leevendust pakub. Teadsin suurepäraselt sedagi, et plaanid ei pruugi alati teoks saada.

Läks siiski nii, et vesi oligi minu jaoks see ainuke ja õige. Mõlemal sünnitustel kasutasin valu vaigistava vahendina tõepoolest ainult vett ja ühtegi medikamenti vaja ei läinud. Nii tütart kui poega sünnitama minnes ronisin ma vanni kohe, kui haiglasse jõudsin ja välja tulin sealt alles siis, kui laps oli käes. Valud, mida tajusin veel veest väljas olles, olid päris koledad, aga vesi tõi tohutu leevenduse. Vees olemise aegseid sünnitusvalusid kirjeldaksin lihtsalt kui väga tugevat menstruatsiooniaegset valu. Ja seda kindlasti tänu vee lõõgastavale toimele. Mõlema sünnituse ajal oli minuga kaasas individuaalne ämmaemand, kellega olin juba eelnevalt kokku leppinud, et kui kõik on hästi, sünnitan vette."

Teine lugeja, Eveliis on aga enda kogemusele toetudes epiduraali-usku. "24. oktoobril otsustas lõpuks sündida Britt Ida Loviisa. Käisin enne rasedate joogas, õppisime seal lõdvestumist ja hingamist, kuid etteruttavalt ütlen, et sünnitusel ei olnud sellest kõigest mulle tolkugi abi. Mu ainus mõte oli, et kui laps kohe varsti välja ei tule, siis hüppan sünnitustoa aknast välja või lõikan oma kõhu ise lahti nagu muinasjutus. Sattusin preeklampsia ohuga haiglasse, kus mul sünnitust esile kutsuma hakati.

Protsess kestis kolm päeva, kuid ei sujunud kuidagi. Neljandal päeval jõudsin lõpuks sünnitustuppa. Hingamine ja lõdvestumine ei tulnud kuidagi välja, mõne aja pärast pakuti mulle naerugaasi, sel polnud mingit efekti. Kui lõpuks viimase õlekõrrena kuulsin sõna epiduraal, palusin selle kohe lagedale tuua, sest muidu keeldun edasi sünnitamast. Olles juba terve päeva valude käes piinelnud, oleks ma tol hetkel olnud juba nõus ka kuradile kolm tilka verd loovutama. Oma kogemuse põhjal soovitan epiduraalanalgeesiat sünnituse üle elamiseks kõigile kahe käe ja jalaga. Kui ma sünnitades mõtlesin, et miks inimesed valetavad, et ei mäleta, kui valus see kõik on, siis tänaseks pean ma isegi tunnistama, et tegelikult ei mäleta ma seda kõike enam ka ise."

Loe erinevatest valu vaigistamise meetoditest ja sellest, mida arvavad arstid ja sünnitajad, värskest ajakirjast 9 Kuud.