Vaagnavarikoos võib põhjustada väga kurnavat valu. Foto: Shutterstock
Alakõhu veenilaiendit võib esineda umbes 80%-l sünnitanud või lapseootel naistel.

Jalgadel olevad laienenud veresooned on teada-tuntud tervisehäda, mis suuremal või vähemal määral paljusid kimbutab. Ent varikoos ehk veenilaiendid võivad tekkida ka mujale. Ida-Tallinna keskhaigla veresoontekirurgi dr Veronika Palmiste sõnul on naiste üsna sage probleem vaagnavarikoos, mille korral paikneb veenilaiend alakõhus ja pärineb enamasti munasarjaveenist.

„Vaagnavarikoosi võib esineda umbes 80%-l sünnitanud või lapseootel naistel,” ütleb dr Palmiste. Enamik selliseid varikoose kulgeb kaebusteta ega vaja eritähelepanu.

Palmiste sõnul võib vaagnavarikoos põhjustada kahte moodi vaevusi: kroonilist (vähemalt pool aastat kestnud) alakõhuvalu või jalal üha korduvaid veenilaiendeid, mis eemaldamisest hoolimata uuesti tekivad. Vaagnavarikoosi võib kahtlustada ka siis, kui veenilaiend paikneb jalal ebatavalises kohas või hoopis lahklihal või häbememokal. Viimati märgitute puhul on ekslik arvata, et tegemist on üksnes nn iluprobleemiga. „Valu on väga subjektiivne ja seda adekvaatselt mõõta üsna keeruline. Aga et nimetatud piirkond on tundlik, on valu vägagi võimalik.” Haigus võib oluliselt häirida ka voodielu.

Välista teised haigused

Kui ebatavalises kohas asuv veenilaiend on kindel põhjus veresoontekirurgi juurde minemiseks, siis krooniline alakõhuvalu ei ole. Väikevaagna varikoos on üks paljudest põhjustest, mida võib kroonilise alakõhuvaluga seostada. Need haiged alustavad diagnostikat eelkõige günekoloogi, uroloogi või gastroenteroloogi juures, sest neis valdkondades esineb muid haigusi sagedamini kui vaagnavarikoosi. Alles siis, kui eelnimetatud spetsialistid patsiendi terveks tunnistavad, võib kahtlustada vaagnavarikoosi.

Valu, mida vaagnavarikoos põhjustada võib, on vahel väga kurnav. „Inimene ei saa näiteks üle tunni aja järjest seista, lahkliha justkui põleb või painab pidev pissihäda – sõltub sellest, millise organi vastas veenilaiend alakõhus paikneb,” kirjeldab dr Palmiste.

Valutunde leevendamiseks on haige sunnitud sagedasti pikali heitma ja jalgu kõrgemale tõstma, mistõttu on tema igapäevaelu pidevalt
häiritud.

Uuringud ja ravi

Vaagnavarikoosi diagnoosimiseks piisab enamiku juhtude puhul ultrahelist, kompuuter- või magnetvenograafiast. Kõige hõlpsamini tehtav on ultraheli, mis on ka kõrvalmõjudeta. Uuringut tehakse kõhu pealt, aga ka tupe kaudu.

„Kõhu pealt tehtava uuringuga vaadatakse, kas on näha puudulikku ja laienenud munasarjaveeni. Tupe kaudu tehtava uuringuga pööratakse tähelepanu emaka ja munasarjade ümbrusele. Uuringu käigus muudetakse patsiendi asendit, et selgitada, milline neist kaebusi põhjustab. Sisse ja välja hingates näeb pendelvoolu veenides ja seda, kas veenid on laienenud,” räägib dr Palmiste ja lisab, et Eestis leidub juba spetsialiste, kes vaagnavarikoosi diagnoosida oskavad.

Kompuuter- ja mangetvenograafia tegemiseks manustatakse patsiendile kontrast­ainet ning uuring on vähemal või suuremal määral kiirgusega seotud. Enamasti on see uuring küllaltki kergesti talutav. Milline uuring konkreetse patsiendi puhul valitakse, sõltub raviarsti otsusest. Vaagnavarikoosi raviks tuleb ette võtta invasiivne protseduur kavograafia, mille käigus suletakse laiendit toitev veen instrumentide abil võimalikult pikas ulatuses.

„Pärast veeni sulgemist võimendub valusündroom esimeseks paariks nädalaks – see on reaktsioon tehtule,” ütleb dr Palmiste. Hiljem vabanevad patsiendid valudest. „Ravi idee on elukvaliteedi parandamine,” märgib arst.

Kuna laiend võib uuesti tekkida, peab arst kavograafial käinud patsiente jälgima.

Kavograafiat ei tehta rasedatele ja imetavatele emadele. Hilisemale laste saamisele kavograafia takistusi ei sea.