Kohe sünnitama minev rase sünnitusmajale: olete teinud suure vea!

Olen iga hetk sünnitama hakkav naine, tähtaeg on esmaspäeval. Kirjutan suure, suure murega. Räägin paljude viimase hetke rasedate eest. Nimelt otsustasite Pelgulinna Sünnitusmajas äsja mitte enam isasid (tugisikuid) sünnituse juurde lasta. Olete teinud seda otsust vastu võttes suure vea. Praegusel ajal on kohe sünnitama hakkavad naised niigi hapras vaimses seisundis.

Nüüd te võtate neilt sellel suure väljakutse eel ära nende ainukese toe — nende tugiisiku, kelleks on enamasti mees. Meie, rasedad, oleme ju laste isadega pidevalt koos, kui on ühel koroonaviirus, siis on teisel ka, mis vahet enam?

Mitmed naised on juba sotsiaalmeedias öelnud, et sünnitavad siis pigem kodus, kui selline kord on. Seate ohtu imikute ja kõikide naiste tervise, kes selle uudise valguses tõesti otsustavad assisteerimata kodusünnituse kasuks.

Loomuliku ja eduka sünnituse võtmetegur on tugiisik, enamasti isa. Tekitades nii palju stressi kohe sünnitama hakkavates naistes, on tõenäoline, et võtate ära mitmed edukad sünnikogemused, sest sünnituse loomuliku kulgemise eelduseks on see, et naine suudaks lõdvestuda ja tunneks end turvaliselt.
Kokkuvõtes suureneb selle otsusega kogu sünnitusmaja personali töökoormus, sest on rohkem sekkumisi sünnitusel, sest naised on stressis ja ei suuda ise kogu protsessi läbida. Seda KUI oluline on naise vaimne seisund sünnitusel ja kuidas sellest kogu sünnituse kulg oleneb, peaks sünnitusmaja personal ju ometigi teadma.
Ma saan aru, et koroona on hirmus ja eluohtlik, aga sünnitusel on ka elud kaalul! Arvestades, et mees ja naine on ninapidi koos olnud enne sünnitust koguaeg, siis ma ei näe, mis otsast see otsus ennast õigustas? Kuidas see üldse sündis?

Ma ei tea, mida teha. Praegu veel saan koos lapse isaga ITKsse sünnitama minna, aga kui seal ka olukord muutub ja selline otsus tehakse? Mis me siis teeme? Ma ei tea, kas ma saan sünnitusega üksi hakkama. Ma kardan ja olen kohutavalt mures.
Helena. Sünnitustähtaeg esmaspäeval