Kolmanda mai hilisõhtul otsustasin, et nüüd tuleb lõpuks sünnitusmaja kott kokku pakkida. Ametlik sünnitustähtaeg oli üheksas mai, aga seletamatul kombel tundsin, et pean pakkima hakkama. Sain koti kokku pärast südaööd, viskasin pikali ja ütlesin kõhubeebile: “Eks hirm on naha vahel, aga teeme selle ära”. Mingit füüsiliselt tuntavaid märke mul algava sünnituse kohta polnud. Kell kaks öösel hakkasid mul veed ära tulema. Tuhud olid pärast vete tulemist algusest peale regulaarsed, 3-minutiliste vahedega. Juurdlesin endamisi, et sünnitusprotsess pidavat ju aega võtma, regulaarsus tulema mõne aja pärast. Mees mõõtis eeskujulikult tuhude vahesid, need püsisid muutumatuna. Läksin dušši alla, peamiselt selleks, et end päeva tegemisest puhtaks pesta. Valu oli kümnepalli skaalal umbes kolm.

Ütlesin kaaslasele, et proovigu magada, kuna mul on enesetunne hea. Tema julgustas mind aga Siirile helistama, vähemasti oleks ta alanud sünnitegevusega kursis. Kell veerand neli helistasingi ämmaemandale. Rääkisin, et veed muudkui tulevad, ühe pahmakana ja siis järgmisena ning tuhud on regulaarsed. Ta ütles, et olen häälest veel liialt mõistuspärane ja regulaarsus ei ole alati näitaja. Proovigu ma magada, enne hommikut ei juhtu tõenäoliselt miskit. Mõtlesin, et tuhud ei ole küll midagi väljakannatamatut, aga vot magama ma sellise enesetundega ei jää. Tuhutasin edasi. Peas tiksumas soov, et teen seda kodus mehe toel nii kaua kui võimalik. Kui kell sai 04.30 hakkas elukaaslane nõudma, et läheksime Ida-Tallinna Keskhaiglasse kontrolli. Mina ei olnud sellega päri, kuna möödas oli vaid kaks ja pool h. Olin veendunud, et nii lühikese ajaga ei ole küll midagi märkimisväärset toimunud ja mina soovin, eriti veel pandeemia valguses, olla kodus võimalikult pikalt. Tema aga julgustas mind järjest nõudlikumalt, et lähme lihtsalt vaatame, saame ju koju tagasi tulla.

Kell viis hommikul ITKsse jõudes täitsin küsimused koroona kohta. Siis kontrolliti mu avatust. Ämmaemand tegi kõne ja ütles, et: “Saadan ühe täisavatusega üles”. Minult võeti koroonaproov, mis ei olnud midagi nii ebameeldivat, nagu olin mujalt lugenud. Vatipulk lükati sügavale ninakoopasse ja tehtud ta oligi. Personal oli väga armas ja toetav.

Ma olin hämmingus, et kuidas küll nii kiirelt ja pea valutult on juba täisavatus. Seejärel kärutati mind sünnitustuppa. Helistasin mehele ja Siirile. Siiri oli üllatunud, et olen juba täisavatusega sünnitustoas ja ikka veel võrdlemisi adekvaatne. Ta lubas kohe sättima hakata. Ei olnud mul aega kaasa võetud LED-küünalt põlema panna. Mehega videosilda luua. Ka ei kuulanud ma salvestatud meditatsioone ega muusikat. Lisaks olid vanniga toad täis. Nii et sünnitusplaan selles osas käiku ei läinud — polnud aega ega vajadust.

Tegelesin tuhudeaegse ja -vahelise hingamisega. Põhiline julgustuslause, mida oma peas ikka ja jälle korrutasin oli: “Iga tuhu toob lapse sulle lähemale. Varsti sa näedki teda”. Teadsin, et kui end krampi tõmban ja hingamise unustan, siis venib kõik pikemaks ja pooleli midagi nagunii jätta ei saa. Kusjuures oli lootekott kummis ees ja veed tulid pahmakatena kusagilt ülevamalt poolt. Kui Siiri saabus, siis vaatas temagi, et lootekott on ees ja kontrollimise peale tuli uus suur sahmakas vedelikku. Usutavasti olid nüüd veed tulnud ja hakkas peale väljutusperiood. Siiri ütles, et pressid on veel õrnad, ta käib korra ära pabereid täitmas ja tehku ma tublisti j-hingamist. Saatis mind järilt WC-potile pressima. Nii ma pressisin ja hingasin mõnda aega, kui järsku tundsin, et midagi kohe-kohe tuleb. Katsusin jalgevahet ja tundsin lapse pead. Sikutasin muudkui nööri WC-s, mispeale Siiri tuli ja oli taaskord imestunud, et kõik nii kiiresti oli läinud. “Alles sul olid õrnad pressid ja nüüd juba pea väljas. Katsu nüüd voodi juurde saada.”

Pärast kolme pressi oli beebi käes ja pandi mu rinnale. Kell oli 06.53. Ehk kokku kestis kogu sünnitusperiood väljutamiseni 5 h. Nabanööri lõikasin ise läbi ja seejärel võtsin kõne mehele. Rõõmustasime üheskoos. Platsenta tuli mõne aja pärast vaevata. Vajasin vaid mõnd ilupistet, mis ei olnud miskit eriti valusat.

Lisan veel, et nii mõnigi kord hirmutati mind raseduse vältel, et lapse sünnitamine võib raskeks minna, kuna mina olen väike ja laps keskmisest suurem. Tüdruk sündis 3816 grammise ja 53 cm pikana. Ei olnud väike beebi, aga ei vajanud ma episiotoomiat ning polnud mul ka kuidagi raske teda sünnitada. Need paar õmblust, mis esimese astme rebendiga kaasnesid olid köömes.

Siiri imestaski, et iial poleks ta arvanud, et teen seda esimest korda. Ütles, et olin nii teadlik ja mõtestatud ja ta nägi, kuidas rakendasin õpitut. Minu ema oli samamoodi kiire sünnitaja. Küll aga oli tema kirjeldus kogetust: “Õudne”. Ilmselt sealt tema ja minu vahe tuli. Ma olin tänu hüpnosünnituse koolitustele ja loetule teadlik, mis minuga toimub, kuidas hingata, mida mõelda ja endale öelda. See tegi kõik kindlasti kergemaks, loomulikumaks ja minu jaoks täiesti ideaalseks. Seega soovin kõiki sünnitajaid julgustada, et suur osa on peas kinni ja asjakohase ettevalmistusega saab palju ära teha. Usun seda psühholoogina nagunii, aga omal nahal sellises olukorras kogeda teadlikkuse ja minnalaskmise jõudu oli vägev.

Seega, mis siis, et ilma meheta ja koroona tingimustes, teadmisega, et minu väiksuse tõttu võib olla last raske sünnitada, sünnitusplaaniga, mis käiku ei läinud — ma teeksin seda iga kell uuesti.

Liine

Hüpnosünnituse kohta saad lähemalt lugeda kodulehelt www.hypnosynnitus.ee

Mida pead kindlasti teadma, kui hoolitsed vastsündinu eest? Vaata videokoolitust SIIT!

Su beebi ei maga hästi ja nutab? Tee nii ja terve pere saab jälle magada! Vaata videokoolitust SIIT!

Imetamine põhjustab sulle ja beebile palju pisaraid? SIIN on sinu erinevatele probleemidele lahendused!

Jaga
Kommentaarid