Meenutusi minevikust: sünnitusmajas kehtis kord kui sõjaväes
Tärgeldatud valge mütsiga ja valges kitlis ämmaemand, kitlipaelad kõhule lehviks seotud ja näomask ees, ulatab pambuks mässitud vastsündinu emale toitmiseks. Ka ema nina ja suud katab lapina näo ees rippuv mask. Pambukese peale ei tohi hingatagi. Äkki haigestub.
Selline vaatepilt avanes sünnitusmajas nõukogude ajal, pool sajandit tagasi. Õigemini — avanenuks, kui läbi õnneliku juhuse oleks saanud sellesse müstilisse asutusse sisse piiluda. Sünnitusmaja oli tol ajal kinnine kui vangla. Kes ise seal parasjagu ei töötanud või sünnitamas ei olnud, need sinna uudistama ei pääsenudki.
Kuni 1930. aastateni oli lapsesünd miski, mis toimus peamiselt kodus — laudas või saunas. Alates 1930ndatest hakkasid naised järjest enam tooma lapsi ilmale haiglates.
Ent reeglid tollastes sünnitusmajades olid hoopis teised kui tänapäeval. Pärast sünnitamist õnnestus naisel oma vastsündinut küll näha, aga viivitamatult toimetati beebi lastetuppa. Kord nägi ette: emad eraldi, lapsed eraldi. Isad oodaku neil ärevatel hetkedel hoopiski akna taga.
25 tundi kätepesu
Pelgulinna sünnitusmajas hetkel ravikvaliteedi juhina töötav kogenud naistearst dr Eva-Kaisa Zupping rääkis, et nõukogude ajal kehtis sünnitusmajades range sanitaarrežiim, mis reguleeris väga täpselt sünnitusmajas toimuvat. Peamiselt just nakkuste leviku vältimiseks kehtestatud eeskirju polnud mõnikord aga puhtfüüsiliselt võimalik täita. Näiteks pandi käskkirjaga paika, mitu minutit tuleb pärast ühe lapse vaatamist käsi pesta, enne kui järgmist kontrollima minnakse.
„Üks meie lastetohter arvestas kokku, et käskkirja täpselt järgides oleks ainuüksi kätepesule kulunud päevas 25 tundi, laste vaatamine sealt välja arvata,” tõi ta ilmeka näite nõukogude ajal kehtinud korra absurdsusest.
Eeskirjad reguleerisid kõike. Ka seda, kui palju äsja sündinud tita sööma pidi.
„Lapsed ei söönud nii, nagu ise tahtsid, vaid nii, nagu kord ette nägi,” meenutas Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemandusjuht Heli Rannu möödunud aegu. Enne ema juurde sööma viimist kaaluti lapsed ära — selleks kasutati kõige tavalisemat turukaalu. Täis söödud kõhuga pisteti sissemässitud pambukesed uuesti kaalule, et näha, kui palju oldi ühe toidukorraga kaalus juurde võetud.
„Piimasegud olid juba soojaks tehtud ja ootamas. Kui mõni laps polnud kaalu piisavalt juurde saanud, keerati ta külili, pisteti lutipudel suhu ja toideti vastavalt sellele, kui palju oli vaja kaalus juurde võtta. Lapsed pidid kõik olema söödetud. Grammi täpsusega.”
Kärbse eest trahvi
Rangetes eeskirjades tuli näpuga järge ajada, sest trahvid nõuete eiramisel olid omajagu kopsakad. Reeglite täitmist käidi kord aastas kontrollimas otse Moskvast. Lisaks sellele tegid regulaarseid kontrolle ametnikud tollasest tervisekaitseinspektsioonist, mida nimetati sanepidjaamaks, täisnimega sanitaar-epidemioloogiajaam.
Suveajal tohtis aken sünnitustoas küll avatud olla, aga hoidku kõigevägevam selle eest, kui kärbes juhtus sisse lendama! Niinimetatud kärbsetrahv oli 5 rubla, mis oli tol ajal üsnagi arvestatav summa. Sama palju maksti lapsetoetust vallalisele emale ühes kuus…
Tööd aga tol ajal keegi ei peljanud, olgugi et personalipuudus oli sünnitusmajades suur. Üks Pelgulinna sünnitusmaja patsient olevat kord küsinud: „Kes see inimene on — alles ta pesi siin põrandat, aga nüüd on mul sünnituse juures?” See oli sünnitusosakonna juhataja… Oli aegu, kus sanitare meeskonnas ei olnudki ning arst ja ämmaemand pidid kogu töö ise ära tegema. Ja tehtigi, nurinata.
Aga tööd oli rohkelt. Kuna ühekordseid töövahendeid ei tuntud, tuli kõik instrumendid pärast kasutamist läbi keeta ja uuesti pakkida. „Keetmist ja küpsetamist, nagu mina seda nimetan, oli neil aegadel palju,” võtab ämmaemand Heli Rannu tollased tööülesanded lühidalt kokku. Mida rohkem oli aga küürimist ja kraamimist, keetmist ja desinfitseerimist, seda vähem jagus tähelepanu kõige olulisemale — naisele ja lapsele.
Tänapäeval on sünnitusmajas kesksel kohal just need kaks viimast, kolmanda tähtsa tegelasena on lisandunud isa, kes varem peaasjalikult sünnitusmaja akna kaudu uudiseid sai. Sünnituse muutumine peresündmuseks, sünnitusjärgsete perepalatite loomine, võimaldamine lapsel olla pärast sündi oma ema ja isaga pidevalt koos — kõik need on vastandid sellele, mida nägi ette nõukogudeaegne režiim, aga milleta nüüd, mõnikümmend aastat hiljem, ei kujutaks sünnitusmaja ettegi.
