Mul on siiani silme ees arsti hoolitsetud maniküür, kui ta osutas sõrmega printerist tulnud soojale, iseloomulikult lõhnavale paberile ja teatas vaikselt: “Siin on nüüd näha need numbrid… see ei ole diagnoos, ei, mitte mingil juhul! Aga see näitab, et kindlasti on vaja teha lisauuringuid...”

Lahkusime löödult. Tänavale jõudes hakkasin kõva häälega nutma. Silme ees pilt energiliselt liigutavast kõhubeebist, kujutlesin, kuidas me temast ilma jääma oleme sunnitud, sest temast ei saa elujõulist last. “Kas sa kujutad ette, kui me peame ta tapma?” küsisin mehelt vihmas, hallil ja porisel tänaval nutta löristades.