Tegelikult võiks selliseid päevi olla isegi lausa mitu korda rohkem, mõtlen järgmise koolivaheajani jäävaid päevi mõttes kokku lugedes. Tuleb tunnistada, et paar päeva GOSPAs andis rohkem positiivseid emotsioone ja lõõgastushetki kui eelnenud jõulupuhkus kokku. Sest mis siin salata, koolivaheaeg on ju igale vanemale paras pähkel – muudkui nuputa ja mõtle, kuidas laste aeg niiviisi ära sisustada, et nad igal võimalusel helendavate ekraanide külge ei klammerduks. Siin on aga kõik juba vanemate eest ära mõeldud ja ka tehtud: videokoolitus, multika vaatamine, jalutuskäik salakäikudes, koogi meisterdamine, ehete valmistamine, puutöö jne. Või lihtsalt ronivad ja lasevad mängunurgas liugu.

Koolivaheajaliste taaskohtumine

Mis kõige ägedam – siin kohtuvad lapsed oma varasematest koolivaheaegadest juba tuttavate kamraadidega. „Mäletad, kui me eelmisel koolivaheajal siit limpsitehasesse ekskursioonile läksime…,“ meenutavad poisid oma eelmise koolivaheaja kõrghetke – Õuna limpsitehasesse sõitu, mis GOSPA koolivaheajaprogrammi kuulus. Äratundmisrõkatusi võib kuulda nii basseinis kui mängunurgas. Ja mitte ainult lapsed, vaid ka vanemad astuvad üksteise ligi: „Ahoi, teie ka siin?!“ – „No kus siis veel kui mitte siin!“ hõikab juba eelmisest ja üle-eelmisest korrast tuttav pereema. „Kuule, aga mis sa arvad, läheks ajal, kui lapsed ehteid meisterdavad, all lobby-baaris kaks sõna juttu, mis vahepeal teinud olete?“

Nii me siis istume, limpsime värskelt pressitud mahla ja lobiseme tuttava perega kaks tundi, kuni lastel ehted ammu valmis ja aeg juba minna kokandusklubisse küpsisetorti tegema. Osavate näppude all valminud kohev tort jääb aga lapsi külmikusse õhtust maiustamist ootama.

„Oi, kui mõnus on niimoodi korraks täiskasvanute juttu ajada, ilma et põnnid sind iga hetk kättpidi endaga kaasa üritaks sikutada!“ jagame oma taasleitud sõpradega enda igapäevarutiinist välja pääsemise rõõmu.

„Kuule, aga homme õhtul siis jälle näeme siin, mängime lauamänge nagu eelmine kord, eksole?“ hõikavad sõbrad enne tuppa minekut. „Muidugi!“ noogutan vastuseks.

Mis fenomen see küll on, et need lauamängud, mida kodus igavaks peetakse, sobivad siin suurepäraselt? „Aga siin on ju hoopis teine õhkkond – sõbrad, lobby-baar, kust saab limpsi ja pitsat tellida…,“ arvab mees. Meenub, kuidas eelmine kord lõpetasime Scrabble mängimise alles enne südaööd, sest karmi koduse magamaminekukellaaja magasime lihtsalt maha. 

Restoranist trenni tegema

„Õhtust läheme ikka restosse sööma, eksole. Seal saab seda õiget jäätisekoksi ka võtta,“ arvab vanem poeg, kes teab täpselt, kui palju jäätist peab sisaldama üks ÕIGE jäätisekokteil. „No ausalt, nii head kana ma ei ole varem saanud,“ mõmiseb ta friikaid ning singi- ja juustutäidisega kanašnitslit mugides. Väikevend peab lugu kanasupist ja värsketest seemnekuklitest, mis olevat maailma kõige kasumlikum toit – hea ja tervislik ühteaegu. Muidugi muutvat selle eriti täiuslikuks kõrvale rüübatav GOSPA õunalimps. Mina aga olen pardifilee ja abikaasa tursafilee lummuses, nii et ei saa sõnagi suust.

„Kas ei peaks äkki ikkagi võtma ka magustoitu?“ küsib mees viimast kalaampsu võttes. „No ma ei jaksa. Aga võtame!“ lipsab mul tahtmatult üle huulte. Tean, et see on liig, sest miks ma siis sinna salendavasse turbamähisesse ennast üldse kirja panin. Mõni minut hiljem kantakse lauale jäätisekokteilid, šokolaadikook ja jäätise-sorbeti valik. Õhtu lõpeb meil jõusaalis velotrenažööril vändates ja jooksulindil kiirkõndi tehes, samal ajal kui lapsed pühenduvad saltodele ja hüppenööriga hüppamisele.

Lusti ja lõõgastust kuhjaga

Meie teine GOSPA päev algab paljutõotavalt: lapsed kuhjavad hommikusöögilauas hunniku vaarikamoosiga pannkooke taldrikutele ja teatavad, et nemad nüüd siit niipea minema ei lähe. „Naudime!“ teatavad nad kui ühest suust. „Aga ujumine?“ küsin vastu. „Olgu, võime minna küll, aga tingimusel, et saame õuebasseinis ka ujuda,“ tuleb vanem vend poolele teele vastu. Seda lubame lahkelt, sest vesi on ju soe ja õues vaid paar miinuskraadi. Kui keegi hommikusöögilauast lahkumisel piduriks osutub, oleme need hoopis meie mehega. No kes ei tahaks nautida hommikust cappuccinot Karja pagaris küpsetatud värske leiva ja panniomletiga? Või juua värsket smuutit ja ajada niisama juttu.

Hommikul on basseinis eriti mõnus – rahvast on veel vähe ning mõned lamamistoolid vabad. Viskan oma hommikumantli ja kaasasoleva lugemisvara lamamistoolile ning teen kiirelt ergutava basseiniringi. Siis aurusauna, mullivanni ja lamamistooli pikutama. Hetkeks hakkab aknast isegi päike sirama – paradiis, pole vaja lõunamaale minnagi! Tund aega täielikku lõõgastust raamatu seltsis on see, mida kodused laupäevahommikud ühele töö-kodu-pere rattas tiirlevale lapsevanemale enamasti ei võimalda. Praegu aga tegutsevad lapsed omaette või koos uute ja vanade sõpradega.

Lõunast on lastel iga paari tunni järel taas tegevust – nii meisterdamist kui filmivaatamist. Puhkuse naelaks kujuneb aga hoopis videokoolitus poiste suure lemmiku, blogija Nele Kirsipuu käe all. Sellist üllatust, et seni vaid ekraani vahendusel nähtud kaunis noor neiu otse nende ees seisab, ei osanud nad oodatagi. Koolituse lõpuks valmib noortel videomeistritel ka päris video.

Vaat see juba on midagi,“ lausub vanem vend videot vaadates. See on esimene kord nende päevade jooksul, kui poistele meenub, et maailmas eksisteerivad ka telefon ja tahvelarvuti.

Vanemate ja laste naudingud

Sel ajal kui lapsed lapsehoidjate käe all seda, teist ja kolmandat meisterdavad, on aga meie, lapsevanemate,  naudingute aeg. Ja selleks on parim paik GOSPA teise korruse spaa.

Kui kõik ilusalongid ja spaad üritavad üksteist aina moodsamate aparaatidega üle trumbata, on GOSPA jäänud truuks inimkäte oskustele. See, mida sealsete massööride ja ilutegijate käed teha suudavad, ongi omamoodi ime küll.

Pisut enam kui tunni pikkune turbamähis ja jalamassaaž paneb mind tundma end vähemalt kilokese kergemana, näole tehtud 3 D iluteraapia silub aga otsaesiselt vähemalt paar korralikku vagu ära.

Ka lapsed ei jää oma naudingust ilma – vanem vend saab õhtu lõpetuseks nautida šokolaadimassaaži ja noorem vend sooja õlimassaaži. „Kuule, ma viskaks korraks voodis pikali, ma ei taha seda tunnet veel ära lasta,“ lausub noorem vend meie peretuppa tagasi jõudes. Juba ta ongi naril pikali ja magab nohinal.

Uni on magus meil veel hommikulgi. Mine tea, kas sellest, et me kuidagi varakult magama ei raatsinud minna, või hoopis sellest, et voodid-tekid-padjad nii mõnusad olid. 

Pühapäevahommikul on veel viimane võimalus koos sõpradega basseinis hullata ja telefoninumbreid vahetada. „Järgmisel koolivaheajal kohtume!“ hõikab uus sõber. Lapsed vaatavad mulle küsivalt otsa ja ma noogutan: „Vist tuleb tulla …“ Kindel mis kindel – perepuhkuseks, et nii lapsed kui ema-isa ühtviisi muretult puhata saaksid, on see parim koht.