Erakogu
Kevadel sportlaskarjääri lõpetanud laskesuusataja Kauri Kõiv keskendub nüüd koos elukaaslase Leeloga kaua oodatud pisitütre Ingeri kasvatamisele. Leelo sõnul õnnestub see mehel suurepäraselt!

Milline on teie argipäev beebiga?

Kauri: Enamasti ärkame kell 7. Siis tegelen Ingeriga rohkem mina ja kui ma kella kaheksaks tööle lähen, jätkab Leelo. Kuna mu töökoht on kodule lähedal, üritan kodus koos perega lõunatada. Praegu juhin Eesti kaitseväes spordirühma. Pärast tööpäeva teen, Inger vankris, jooksuringi või pikema jalutuskäigu. Sportimas käin siis, kui selleks pere ja töö kõrvalt aega on.

Leelo: Oleme püüdnud elada graafikus, et pärast hommikust ärkamist Inger sööb ja on kaks tundi ärkvel, seejärel magab kuni kaks tundi – niimoodi kuni ööuneni. Inger on kehv vankris magaja, ta on ääretult uudishimulik ja pigem uudistab, kui magab. Elame Kadri­orus ja meil on väga hea pargis jalutada. Enamasti kärutamegi Ingeri ärkveloleku ajal ja uinakuks naaseme koju. Kauri käib lapsega paaril korral nädalas ujumas ja mina võtan ta kaasa emade-­beebide trenni.

Kuidas möödus beebiootusaeg?

Leelo: See ei olnud roosamanna. Kuigi tervis oli väga hea, olin Kauri võistluste ja trennide tõttu palju üksi. Esmatähtis oli end uues kodus sisse seada, kõik lapsega seonduva soetasime vahetult enne tema sündi.

Kauri: Eks see oli Leelole kindlasti raske ja ta oli väga tubli, et sellega hakkama sai. Käisime ka perekooli loengutes ja sõbrad-tuttavad valgustasid meid, mis täpselt saama hakkab.

Mismoodi sünnitus kulges?

Kauri: Sünnitus oli pigem raske. Et Inger istus tuharseisus, siis oli üsnagi kindel, et tuleb plaaniline keisrilõige. Kiidan väga Pelgu­linna sünnitusmaja arste ja ämmaemandat, kes sünnituse vastu võtsid. Nad olid tõesti väga tasemel ja seega sujus meil kõik väga hästi.

Leelo: Olin väga rahulik kuni operatsiooni hommikuni. Kui hakkasime reaalselt haiglasse sõitma, oli palju paanikat. Õnneks lõppes kõik hästi ja polnud ühtegi komplikatsiooni.