70% lastega toimuvatest õnnetustest juhtub poistega — kodus, mänguväljakutel ja erinevates trennides
Suvi on läbi, linn täitub autodega ja maaelu nautinud ning linnakära unustanud lapsed on igapäeva ellu naasnud, et uut kooliaastat ja sõpru tervitada. Iga-aastane rutiinimuutus ei saabu aga murevabalt, vaid toob kaasa lastega juhtuvate õnnetuste arvu kasvu.
Õnneks ei seo statistika liikluses juhtuvaid õnnetusi ja 1. septembrit, hoolimata tavapärase elurütmi juurde naasmisest ja liikluse hoogustumisest.
„Kooli algus on lastele uue olukorraga harjumise aeg. Puhkus on läbi saanud nii lastel kui vanematel, aeglane elurütm muutub kiiremaks ning tähelepanu hajub. Et lapsed saaksid uue eluga harjuda, võiksid vanemad nendega koolitee läbi jalutada terve nädala vältel, samal ajal liiklusreegleid selgitades ja võimalikele ohtudele tähelepanu osutades. Lastele tuleb õpetada silmside otsimist juhiga, et veenduda, kas juht ikka märkas väikest liiklejat,“ õpetab Seesami varakindlustuse tootejuht Dagmar Gilden ja soovitab liiklusreegleid ka läbi mängude tutvustada.
Trennides on vigastused sagedased
Gildeni sõnul juhtub lastega kõige rohkem õnnetusi koduses keskkonnas, mänguväljakutel ja erinevates trennides. 70% õnnetusi juhtub aga poistega.
„Sportimishooaeg on alanud ning sellega kaasnevad ka õnnetused. Lapsed on impulsiivsed tegutsejad ja tegijatel ka alati juhtub. Lisaks on trenn ju koht, kus saab end välja elada. Kes ikka mõtleb jalgpalli mängides käeluu murdmisele või tantsuringis põlvevigastusele,” selgitab Gilden.
Lapsed on toimekad ja vabad hinged. Gildenile meenub just meediast läbi käinud lugu väikesest poisist, kes üle aia lennanud pallile mängleva kergusega järele ronis, mõtlemata, mida terav aed tema jalaga teha võib. See konkreetne õnnetus lõppes lugematu arvu õmbluste ja suure šokiga.
Lapsed kukuvad kodus aknalaual turnides ja kapi otsast, samamoodi ka treppidel joostes ning mänguväljakutel hullates.
„Vanemad peavad püüdma end ka lapse tasandile viia, jälgides liiklust ja võimalikke ohte maja ümbruses nende kõrguselt. Nagu see terav metallaed, mis oleks võinud väikese poisi jaoks palju hullemini lõppeda,“ õpetab Dagmar Gilden.
