Kaks rasedust, üks imeline sünnitus

“1. jaanuaril 2018 näitas rasedustest uue pereliikme ootust. Ütlesin abikaasale: “Ikka vist on midagi.” Tarmo vastas: “No vaatame.” Tegelikult olime saanud sama uudise ka aasta varem – kes soovib rõõmsat lugemist, jätku esimesed lõigud vahele,” kirjutab Maris (27).

Seda kõike on mul raske meenutada. Tõenäoliselt lõpetas esimese raseduse liiklusõnnetusse sattumine: jalakäija ületas teed, mina pidurdasin, ent auto minu taga mitte. Põhjusi võib olla ka muid, aga turvavöösuunaja kasutamise peale hakkasin mõtlema küll. Samal õhtul tegin rasedustesti ja see oli positiivne. Olin õnnelik ja asusin kohe beebitekki kuduma.

Siis aga tekkis väike veritsus. Ma ei osanudki seda alguses pidada nii ohtlikuks, ent sisetunne siiski hirmutas. Sõitsime Tartusse, kus valvearst teatas, et mingisugust südametegevust ei paista, rasedus on katkenud ja ilmselt toimub nii varases staadiumis puhastumine ise. Nii see läks. Mul oli midagi päevadelaadset ja lasin need tükid potist alla. Tundsin end nii hapra ja jõuetuna.

Surm ja sünd

Sellise kogemuse järel ei olnud just erilist julgust suuresti rõõmustada ja teadet uuest rasedusest jagada. Umbes nädal enne teise rasedustesti tegemist küsis mu 85aastane vanaema, kas mul häid uudiseid on. Vastasin, et ehk järgmisel korral. Kahjuks sai vanaema enne otsa…

Meie lootus uut pereliiget kohata sai tugevamaks päev enne vanaema matuseid – siis, kui lootel tuvastati südametegevus. Hommikusi iiveldusi tervitasin heatujuliselt – need on ju kindel märk lapseootusest! Kui esimest korda oksendasin, kõlas raadiost “Mis värvi on armastus?”. Õpetajana oli mul muidugi päris veider koolikella kõlades veel poti kohal küürutada ja siis naeratades klassi ette jõuda. Teatasin õpilastele üsna varakult, miks nende õpetaja tunni jooksul võib vajada tualetipausi ja suurte raamatuvirnadega raamatukogust ise klassi ei tule. Jätkasin ka oma tantsu­treeningutega ja sealgi juhtus, et rohkete pööretega tants võis mind sundida saalist välja jooksma.

Aga rasedus oli põnev. Veidi hirmutav oli siiski teadmine teistsugusest nabaväädist minu kõhus – kahe arteri asemel oli üks. Esialgu arvas arst, et see võib väikesekaalulise lapse sünni põhjustada, aga viis nädalat enne sünnitust oli selge, et kaalu on beebil pigem liiga palju.

38. rasedusnädalal sõitsin rongiga ülikooli kokku­saamisele. Kui mult küsiti, ega ma seal sünnitama hakka, teatasin, et põnniga on kokkulepe mitte alustada enne poolt kaheksat õhtul, kui olen tagasi kodus. Tol öösel hakkasimegi mehega mõtlema, mis eristab libatuhusid tõelisest sünnitustegevusest… Järgmisel päeval oli mul ka plaaniline ämmaemanda visiit. Et seede­süsteemgi pärisuunaliselt kõik välja ajas, helistasin tööpäeva alguses oma naistearstile, et küsida, mis uksest siseneda – kas sünnitajate rada mööda või teeme ikka visiidi ka. Ta ütles, et kui tuhude vahed ei ole alla 10 minuti, võiksin kell 13 kokku­lepitud kontrolli tulla.

Elame pea 40 kilomeetrit sünnitus­majast. Närisin ja kallistasin juba imetamispatja ning hoidsin meest kursis tuhude vahedega. Autosse mineku eel rebisin koduõuel natuke muru, kui valuhoog tuli, ja linna peal oli teeremondiraputus enneolematult tuntav.