Laura Toomesoo
“Tundsin end väga nõrgana, tahtsin ainult magada ja nutsin kogu aeg. Kui lõpuks verejooksuga haiglasse jõudsin, selgus, et mulle olid pärast sünnitust sisse jäänud platsentatükid,” meenutab Kristi.

Pärnus elav Kristi (36) on kahe väikese tütre, Rosabella (4) ja Kristelle (6 k) ema. Lapsed on olnud Kristi ja tema abikaasa Ergo (36) perre väga oodatud, rasedused kulgesid hästi ja sünnitusedki suuremate probleemideta, kuid esimesed kuud beebiga kodus olid Kristile paras õudusunenägu.

“Olin kohutavalt närviline. Mõtlesin, et olen ju lasteaiaõpetajana töötanud ja teiste lapsi hoidnud, miks mulle endale siis emadus ei sobi?” räägib Kristi nelja aasta tagusest ajast, mil sündis Rosabella. Ka imetamine ei tahtnud sujuda ja suhted mehega muutusid pingeliseks. Värske ema tundis end täiesti läbikukkununa.

Kaks kuud pärast sünnitust olid jõulud, noore pere esimesed pühad kolmekesi. “Istusin WCs ja mõtlesin: kas selline ongi esimene menstruatsioon pärast sünnitust?” kirjeldab naine. “Nagu kraanist oleks verd tulnud!” Et noored olid parasjagu külas Kristi emal Lõuna-Eestis, helistas ema Põlva haiglas töötavale tuttavale günekoloogile. Too käskis kohe haiglasse tulla, kui paremaks ei lähe.

Otse operatsioonile


Varahommikul sõitsidki nad Põlva haiglasse, verekaotusest uimane Kristi koos kahekuuse beebiga auto tagaistmel. “Mõtlesin, et minestan autos ära – ma ei olnud midagi sellist varem kogenud!” räägib naine. Veel samal päeval tegi arst talle operatsiooni, mille käigus eemaldati emakast suure pöidla jämedune platsentatükk. Kristil ei lähe meelest arsti sõnad, kui ta narkoosist ärkas: “Veremürgituse oht oli nii suur, et operatsiooniks oli viimane aeg…”

Neli aastat hiljem tõi Kristi ilmale pesamuna Kristelle. Teine sünnitus Pärnu haiglas läks kergeminigi kui esimene, ent uue beebiga koju jõudes kordus kõik. Kristi oli närviline, meeletult väsinud ja üliemotsionaalne. Ta võttis naiste­arstiga ühendust ja kurtis muret, ent too ei näinud põhjust muretseda. “Kogu aeg kuulsin sama juttu: beebiga ongi algul raske, eriti kui on kaks väikest last.” Õnneks võttis Kristelle erinevalt Rosabellast vähemalt rinda, aga sisimas tundis Kristi, et midagi on korrast ära.

Kui viimasest sünnitusest oli kaks kuud möödas, läks Kristi korralisse kontrolli. Ta kirjeldas naistearstile oma kogemust esimese lapsega ja hetkekahtlusi ning palus ultraheliga emakat kontrollida. “Kui arst teatas, et ongi platsenta­tükid taas emakasse jäänud, lõi see mul jalad alt!”