Elina käis koos kaheksa-aastase poja Jakopiga Põhja-Ghana Nabdami piirkonnas asuvas väikses Kongo külas oktoobrikuus, et osaleda MTÜ Mondo ja ERRi koostöös valmiva dokumentaalfilmi “5800 kilomeetrit koolini” võtetel ning kohtuda orvuks jäänud 10aastase Richardiga, kelle kooliteed Elina toetab.

Kooliõppe erinevus

Kahe särasilmse poisi, heledapäise Jakopi ja tumedanahalise Richardi koolide vahele jääb linnulennul 5800 kilomeetrit ning nende koolimajad erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Kui Tallinna vanalinnas asuv Püha Miikaeli kool on pisike ja hubane, siis Richardi kool asub savannis ja koosneb mitmest madalast hoonest, millel pole uksi-aknaid, sest neid pole lihtsalt vaja. Sealne kool ei kubise moodsatest tehnikavidinatest, pole ei grafoprojektoreid, arvuteid ega mikros­koope. Ainsat tehnikaimet nägi Jakop vabatahtliku eestlasest füüsikaõpetaja Toomase käes, kui too laserkiirt näitas.

Kui Jakopi koolitunnid algavad kell kaheksa-üheksa hommikul ning lõpevad kahe-kolme paiku, siis Richard alustab oma koolipäeva varahommikul kell seitse, ärkab aga veelgi varem, et ise endale süüa teha.

Kooli jõudes tuleb Kongo õpilastel klassiruum ära koristada, sest eraldi koristajat selleks pole. Alles siis, kui põrand puhtaks pühitud, pingid-lauad ritta seatud, asutakse õppima. Põhilised töövahendid on nagu meilgi õpikud, vihikud ja töövihikud, õpetajal tahvel ja kriit. “Sealsetele lastele meeldib koolis olla, sest paljudel on kodune olukord sedavõrd kehv, et koolis on palju parem,” lausub Elina.

Lõunasöök on lasteaialastel kodust kaasas, koolilapsed saavad lõunat kooli sööklas, enamasti on toidu­poolis tagasihoidlik – pudrulaadne kört. Söögi valmistavad külanaised, vanemad annetavad selleks vajalikud toiduained ja raha. Mahlakatest puuviljadest võib vaid unistada, sest turulettidelegi jagub ainult arbuuse ja banaane, mis on põhja poolt sisse toodud. Küll aga on kohalike laste lemmiksnäkiks mitte kartulikrõpsud, vaid toitvad maapähklid – neid kasvatatakse pea igal põllulapil – ja ahvileivapuu viljad.

Kasinad kodutööd

Kuna Jakop õpib poisteklassis, oli noorel mehehakatisel päris tore näha, et täitsa vahva on koolis käia ka nii, et poisid-­tüdrukud on klassis sõbralikult koos. Paljude sealsete õpilaste lemmikuks on Elina sõnul maailmaõpetuse moodi õppeaine, mis on segu religioonist, inimeseõpetusest ja moraalist. Jakopile meeldis aga eriti kehaline kasvatus – tund toimus alati õues ja enamasti mängiti jalgpalli.

Jakop käis koos Richardiga kaasas ühes inglise keele tunnis. “See meeldis mulle väga, sest tund oli elav, õpetaja seletas grammatikat lihtsalt ja viskas nalja,” ütleb Jakop. Eesti poisile avaldas eriti sügavat muljet, et klassiruumidel pole uksi ega aknaid, tuul puhub majast läbi ja kogu elu käib klassiruumi ja õue vahel. Samas valitses tundides alati distsipliin.