Tõsi, koos elanud nad suurt ei olnudki – juba nende tutvuse algul töötas mees ehitajana Norras. Varem saadi visiitsuhtega veel hakkama, kuid lapse sünni järel muutus olukord kriitiliseks. Naine oli lapsega kahekesi kodus, tundmata kaugel olevast mehest vähimatki tuge. Ka mehe kodus olles tundis naine end üksi.

Nende tutvumise algusajal oli Sarita õppinud juuksuriks. Mõni kuu pärast lapse sündi hakkas ta vähehaaval kodus kliente vastu võtma, lootes, et see toob ellu vähegi vaheldust. Kuid sellest polnud abi. Kui suhe juba tõsisesse kriisi jõudis, otsustas mees Norras töötamisest loobuda ja tuli tagasi Eestisse. Sarita üritas oma leebel moel suhteid siluda, rääkida ja kokku­leppeid sõlmida, kuid see ei andnud tulemusi. Lapsega tegeles ikka endistviisi vaid tema, mees oli tööl, mängis arvutimänge, jõi õlut ja veetis aega pubides, kust jõudis sageli koju vastu hommikut.

Sarita mäletab, mida ta neli aastat tagasi, üsna viimasele piirile viiduna, Tartu kesklinnas üle silla jalutades sõbrannale ütles: oleks tal kasvõi viis tuhat eurot, jätaks ta päevapealt kõik sinna­paika ja koliks tütrega mehe juurest minema. Kolm kuud hiljem naerataski Saritale õnn. “Ma ei ole mingi eriline lotomängija, kuid mul oli kolm piletit, millega istusin teleri ees, kui toimus Bingo Loto suvelõpu loosimine. Kui hüüti välja minu pileti number, mille auhind oli reis maiade maale Peruusse, väärtusega viis tuhat eurot, lisaks veel viissada eurot reisiraha, ei uskunud ma oma kõrvu…” Naine loobus reisist ja võttis raha välja. Mõte, mis tal juba mõnda aega oli kuklas tiksunud, sai tänu lotovõidule teoks.

“Kui mees pakkis peale aastavahetust oma asjad ja taas Norrasse läks, pakkisin mina päev hiljem enda ja lapse asjad ning sõitsin Tallinna,” meenutab ta üht jaanuaripäeva neli aasta tagasi.

Esialgu leidis Sarita elamise ühes apartementhotellis, makstes ühe öö eest 35 eurot. Ja hakkas kohe töökohta otsima, käis ühest juuksuri­salongist teise. Kuid niipea, kui selgus, et ta kasvatab üksi alla kaheaastast tütart, jäi jutt tööandjaga katki.

Lõpuks sai ta tööle juuksurisalongi Musta­mäel, leidis lähedusse korteri ning pani tütre samasse kanti lasteaeda. Paraku oli laps vahetpidamata haige, mis tähendas pingelisi suhteid tööandjaga. Siis ilmutas end lapse isa, kes üritas suhet taastada ja uuesti koos elama hakata. “Käisime isegi ühisel reisil, kuid seal sai mulle lõplikult selgeks, et see rong on läinud.”

Unistuse täitumine

Mõne aja pärast leidis Sarita uue töökoha ühes südalinna juuksurisalongis, kus suhtuti üksi last kasvatavasse naisesse mõistvamalt. Ometi ei andnud talle rahu unistus päris endale kuuluvast lastesõbralikust ilusalongist. Ehkki enamiku tuttavate arvates oli see hullumeelne plaan, asus naine otsima sobilikke ruume. Poole aastaga käis ta läbi kümneid rendipindu, üks hullem ja kallim kui teine, kuni lõpuks leidis sobivad ruumid Kristiine linnaosas Tulika tänavas.

Tollal oli Saritale tekkinud austaja, kes teda nii mõtete kui tegudega toetas. See andis naisele julgust ruumide omanikuga käed lüüa ning unistus täide viia. Paari nädalaga anti ruumidele uus, rõõmus ja hubane välimus. Lisaks tehti üheskoos teoks Sarita teine suur eesmärk – kiigega lastenurk –, kus saaksid mängida nii tema enda tütar kui ka klientide lapsed.

“Algus oli üsna raske, sest siin, kesklinnast eemal, niisama tänavalt kliendid uksest sisse ei astu,” tõdeb Sarita. Südikas naine asus tegutsema – pakkus end telesaadetesse sponsoriks ja lõi kaasa heategevusprojektides. Iga uus töötaja tõi kaasa oma kliendid, nii et nüüd on Sarita Ilusalongis juba keeruline õhtuks vaba aega saada. Lisaks korraldab Sarita salongis üritusi ja koolitusi, kuhu saavad tulla vanemad koos lastega. “Paratamatult mõjutab üksikemaks olemise ja üksinda hakkama saamise kogemus ka minu tööalast tegevust, seetõttu mõtlen ehk rohkem kui pereinimene sellele, kuidas üksikvanemate elu lihtsamaks teha.” Sarita tunnistab, et oma salongi asutamine oli suur risk, samas pole ta oma sammu kordagi kahetsenud. Nüüd unistab ta juba teisestki salongist. “Aga eelkõige võiks mu elus olla veel üks laps ja mees,” naerab ta lustakalt.

Vaatamata keerulisele suhtele minevikus saab Sarita praegu oma eksmehega hästi läbi ning Tartus elav isa tegeleb tütrega palju rohkem kui kooselu ajal. Vahepealne kooselu mehega, kes aitas tal salongi ehitada, on lõppenud. Mees oli naise sõnul äärmiselt tore ja abivalmis inimene, oma naisest hiljaaegu lahku läinud kolme poja isa. “Proovisime ligi aasta aega kärgperena elada, kuid sain lõpuks aru, et see siiski ei toimi. Ju me saime kokku valel hetkel,” lausub Sarita väikse nukrusega.

Ta tunnistab, et ainus, mille järele ta hetkel puudust tunneb, ongi terve peremudel: et saaks jagada rõõme ja muresid, vastutust ja kohustusi. Kuid Sarita ei ole kaotanud lootust, et leiab enda kõrvale mehe, kes on talle toeks ja kellega koos tunneb ta end taas naisena.