Esimene trenn, kuhu läksime, oli titade võimlemine isaga Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses. Käisin seal esimest korda, kui Maria oli kolmekuune. Mäletan, et esimene tund oli silmiavav. Energiast pakatav ja isasid toetav õpetaja Solvi tõstis julgelt lapsi üles, keerutas neid üle pea ning innustas ebalevaid isasid sama tegema. Võimlemistund algas soojendusharjutustega, mille käigus silitasime rahulikult kogu lapse keha, mis meeldis Mariale väga.

Tunni arenedes tegime tõsteid ja akrobaatilisi trikke ning trenni lõpus keerutasin juba samamoodi nagu treener Solvi last üle pea. Ei oleks ise ka uskunud, et nii pisikesega miskit sellist teha saab. Trenni lõpus oli tütar üsna väsinud ja magas pärast auto turvahällis nagu nott. Polnud ka ime, kui järgmine päev oli ta pisut viril.

Nüüdseks olen lapsega võimlemas käinud kolm kuud. Isade ja laste trennis on lahe vaadata, kuidas suured ja tõsised mehed oma ja teiste laste tegevust heldinult ja tähelepanelikult jälgivad ning kaasa löövad. Õhkkond on avatud ja tore. Lisaks innustab treener lastega julgemalt ümber käima ja kõiki harjutusi kodus järele tegema.

Sõprade Karini ja Mihkli soovitusel läksime sügisest ka Rütmipalli tundi, mis õpetab muusika- ja rütmitaju. Õpetaja laulab ees ning ütleb, mida vanem võsukesega tegema peab. Näiteks on laps pikali, sina mängid trianglit ühel pool ja siis teisel pool ning vaatad, kuidas laps reageerib ja kas tahab kaasa lüüa. Tund on väljakutse ka vanemaile, sest endalgi tuleb rütmi­tunnet arendada. Samas oli hästi näha, et lapsel on kergem tajuda erinevaid rütme (näiteks kui vanem plaksutab) kui eristada temposid.