Alustasin isana puhtalt lehelt

“Mul on alati olnud ettekujutus, et peres peaksid olema lapsed. Just nimelt mitmuses, lapsed, kuigi kasvasin ise üksiku lapsena ja isata,” sõnab muusik Erki Pärnoja (34).

Erkil ja tema kaasal, džässlauljatar Annal (33) – kes pärast maikuus sõlmitud abielu kannab samuti Pärnoja nime – on tütar Marta (4) ja poeg August (2,5). Nende Kalamaja-kodus lokkab roheliste taimede oaas ning mõnikord keset seda nad tantsivad. Kõik koos, loominguliselt ja ennastunustavalt.

Erki, milliselt stardipositsioonilt sa isaks said?

Olen üksikvanema üksiklaps. Võiks arvata, et mitte harjunud oma asju teistega jagama, aga… mu abikaasa on kinnitanud, et mul pole tavalisi üksiklapse tunnuseid. Olles kasvanud isata, puudub mul küll konkreetne isa-eeskuju lapsepõlvest. Seega võiks öelda, et alustasin oma isateed puhtalt lehelt ja loominguliselt.

Kui sarnased või erinevad on Marta ja August?

Sarnased ses mõttes, et nad on mõlemad väga tundlikud. Tundlikkust kui nõrkust kasutame meie, muusikud, oma töös tugevusena. Kuna nad on minu ja Anna järeltulijad, ei tohiks nende tundlikkus meid üllatada.

August on hästi elav ja sotsiaalne, Marta naudib rohkem üksi toimetamist. Mõlemad on väga ekspressiivsed, väga. Jutustavad palju. Erinevus on nende väljendusviisides. August on nagu avatud raamat: kui tal on suur rõõm või paha tuju, teavad sellest kõik. Marta puhul peab otsima ja uurima, milles tema mure seisneb, välistama kõik variandid – ta nõuab teistmoodi lähenemist.

Marta on Kalade tähtkujust, pööripäeval sündinud, nii et kindlasti “nõidur” ka. August on Kaalud, väga füüsiline, mis ei vähenda absoluutselt tema emotsionaalsust; ta peatub, et imetleda: “Oo, lepatriinu!” või “Oo, kui ilus lill, nii magusa lõhnaga!” Multikaid valime kodus selle järgi, et seal vägivalda ei oleks. Õpetan, et kellelegi ei tohi haiget teha, aga kui mu poeg tahab minuga maadelda, siis maadleme. Mina olen Ultra ja tema on Spiderman, let’s go!

Millised hetked lastega koos veedetud ajast on olnud kõige keerulisemad?

Keerulisi olukordi tuleb ikka ette, kogu aeg. Oluline on näha neid osana teekonnast, võimalusena kasvada ja õppida. Ilmselt üks suuremaid väljakutseid on olnud toimetulek magamatuse ja kurnatusega, kui lapsed olid alles pisikesed. Meie lapsed on sündinud väga väikese vanusevahega, mistõttu unetute ööde periood kestis aastaid. Saanud hakkama päris pika magamatusega, suudan nüüd vabalt toime tulla väiksema unevõlaga. Üldse on pingetaluvus läinud palju paremaks. Muidugi on raske näha positiivset, kui katsumus parajasti käib, kuid oluline on tagasi vaadata, olukorrad enda jaoks üle mõtestada ning näha head, mis nendest sündis.

Sa olid mõlema lapse sünni juures. Kas mäletad, mis tunded sind toona valdasid?

Ärevus, elevus ja teadmatus. Esimesel sünnitusel olin valmis kõigeks, ka ukse taga ootama, kui Anna peaks nii soovima. Tegelikult sain hoida Annat kõvasti kinni ja olla päriselt kohal, füüsiliselt toeks, et laps tuleks meie juurde. Aga ma ei olnud ka selline Ameerika stiilis treener ärgitamas: you can do it! Teine kord justkui teadsin, mis ees ootab, kuid tagantjärele mõistan, mida tähendab lause “iga sünnitus on erinev”.

See tunne, sünni tunnistamine, on kõige suuremat sorti ekstaatiline kogemus. Oled konkreetselt joobes ja see kestab pikalt. Ülitugev tunne! See on üks kindel pilk, mida näed isade silmis piltidel vastsündinud lastega. Mul on hea meel nende meeste pärast, kes saavad ja tahavad olla sündimise juures. Ei kujuta ette seda aega, mil käisid nädal aega sünnitusmaja akna all vaatamas, pamp tõsteti näitamiseks üles, ja läksid töökaaslastega tähistama.

Minu side lastega tekkis küll erinevalt. Pole parata – teine laps ei saa olla esimene laps. Kui Marta tuli, oli kogu tähele­panu temal. Kui sündis päris lühikese ajavahega August, ei saanud Marta aru, mis toimub, tal oli suur stress. Ka mul jooksis juhe kokku ja muutusin Martaga üli­hoolitsevaks. Lähedane side Augustiga hakkas tekkima hiljem. Praegu katsun leida temaga kahekesi olekuks rohkem aega ja naudin seda väga.

Kasvavad teil kodus pigem tüdruk ja poiss? Või on mänguasjad sootud ja neutraalsetes toonides?

Kui Marta sündis, alustasime vaid neutraalsetes toonides mänguasjadega, aga mida suuremaks ta kasvas, seda rohkem hakkas ta tegema oma valikuid. Sama lugu on Augustiga. Peame lihtsalt lapsi kuulama ja leidma mänguasjad, mille vastu neil on huvi ja mis neid inspireerivad. Praegu huvitavad Augustit superkangelased, autod, mootorid, mootorrattad. Martal on nukud – “tütred”, nagu ta neid kutsub. Aga kui mänguks läheb, on ka Marta superkangelane ning autoga on tal ka omad toimetamised. Samuti mängib August kodu, näiteks on isa, kes aitab “tütreid” magama panna. Olgu nukukäru, mänguhaamer või -auto – need on mõlemale asjatamiseks.

Millest kodused erimeelsused enamasti tekivad?

Minu kogemuse kohaselt taandub kõik mõttetule olmele, mis ajab närvi või paneb häält tõstma olukorras, kus ei suuda end jagada ja tekib ummik. Kui lapsed ei saa sinult tähelepanu, leiab see kohe väljenduse: kas läheb õde oma venda kiusama või lõhub vend õe mänguasja ära. Loodetavasti jääb säärases olukorras vähemalt üks lapsevanem “kaineks”. Suur vedamine, kui sul on kaaslane, kes peegeldab sulle, et olukorda võinuks ehk paremini lahendada. Ma ei ürita end millegagi õigustada, aga vead, mida olen lapsevanemana teinud, on osa minu teekonnast. Iga kord õpid midagi tuleviku tarbeks juurde.