Teatava eani on magamaminek maailma kõige keerulisem ülesanne. Ei aita seegi, kui ma lastele seletan, et peagi, nii umbes 15 aasta pärast, algab nende elus periood, kus nad parima meelega ainult magaksidki. Ainult et siis ei ole selleks kunagi piisavalt aega: küll tuleb kaua tööl olla, küll tuleb oma laste kapriise hiliste öötundideni taluda. Sa võid oma väikelastele magamisest ükskõik mida rääkida, magama suudab nad sundida ainult emme. Ja sedagi hinnaga, mida mina pole omakorda valmis maksma.

Asi nimelt selles, et Mirjam ja Joosep uinuvad alles siis, kui on sada protsenti kindlad, et emme oma napid unetunnid just nimelt nende toas veedab. Kui emme on vaateväljas, on turvaline magada, näivad nad uskuvat. Ise aru saama­ta, et magades on üsna ükskõik, kes või mis su vaateväljas asub. Nii ei jää Liinal muud üle, kui end Mirjami voodis kerra tõmmata, sest Joosepi oma on isegi kerra tõmbamiseks liiga väike. Aga mulle see ei sobi, sest abiellusin oma naisega muude põhjuste seas ka seetõttu, et öösiti mitte üksi magada. Kui mu lapsed veidi kavalamad oleksid, teataksid nad mulle naeratades, et magades on ju üsna ükskõik, kes su voodis vedeleb või ei vedele... aga nii kavalad nad veel ei ole.

Niisiis elab mu naine korralike kruustangide vahel: ühelt poolt suruvad lapsed, teiselt mina. Ja nii ta siis ööd otsa mööda korterit heebeldab, kaks tundi laste magamistoas, pool tundi meie omas, siis jälle tunnike laste juures ja nii edasi. Saatjaks laste niutsumine ühes ja osavõtmatu norskamine teises toas, sest tegelikult on tõesti üsna ükskõik, mitu inimest su voodis pikutab, kui sa ise Une-Mati näidatavat filmi vahid.