Ära unusta neid öiseid teid
Kui mina midagi 1600 korda teinud olen, võib kindel olla, et see miski hakkab mul tasapisi välja tulema, ükskõik kui raske too asi siis ka poleks. Mirjam on aga magamaminekut harjutanud igal õhtul tubli neli ja pool aastat jutti, aga mis ei õnnestu, see ei õnnestu. Joosepist ei hakka parem rääkimagi, aga tal on vähemalt see vabandus, et on magamaminekut vaid 800 korda proovinud. Kaheaastase värk, arusaadav.
Teatava eani on magamaminek maailma kõige keerulisem ülesanne. Ei aita seegi, kui ma lastele seletan, et peagi, nii umbes 15 aasta pärast, algab nende elus periood, kus nad parima meelega ainult magaksidki. Ainult et siis ei ole selleks kunagi piisavalt aega: küll tuleb kaua tööl olla, küll tuleb oma laste kapriise hiliste öötundideni taluda. Sa võid oma väikelastele magamisest ükskõik mida rääkida, magama suudab nad sundida ainult emme. Ja sedagi hinnaga, mida mina pole omakorda valmis maksma.
Asi nimelt selles, et Mirjam ja Joosep uinuvad alles siis, kui on sada protsenti kindlad, et emme oma napid unetunnid just nimelt nende toas veedab. Kui emme on vaateväljas, on turvaline magada, näivad nad uskuvat. Ise aru saamata, et magades on üsna ükskõik, kes või mis su vaateväljas asub. Nii ei jää Liinal muud üle, kui end Mirjami voodis kerra tõmmata, sest Joosepi oma on isegi kerra tõmbamiseks liiga väike. Aga mulle see ei sobi, sest abiellusin oma naisega muude põhjuste seas ka seetõttu, et öösiti mitte üksi magada. Kui mu lapsed veidi kavalamad oleksid, teataksid nad mulle naeratades, et magades on ju üsna ükskõik, kes su voodis vedeleb või ei vedele... aga nii kavalad nad veel ei ole.