Meil on tütrega traditsioon, et kui kinos käime, valib ta ise, mida saali näksida võtab. Et olgu üks kord, kus ma ei vingu, et coca pole tervislik ja rasvaste peekonikrõpsude asemel võiks ju eeskujulikult kuivatatud puuvilju näksida. Iga päev ega iga nädal need meie valikusse ei kuulu, eelistame tervislikku toitu.

Jõudsime kinno mõni minut enne seanssi, seadsime end mõnusalt istuma. Viimasel hetkel pressis meie kõrvale ema kahe pojaga. Hävitava pilgu heitis ta meile juba enne istumist. Siis ta kõigepealt ohkis demonstratiivselt ja vaatas kõõrdpilgul meie snäkke.

Seejärel andis ühele pojale käsu endaga kohad ära vahetada, sest "see toiduhais ajab mul südame pahaks". Edasi kuulsime, kuidas ta oma lastele puhises, et "mõned ei saa kodus kõhtu täis söödud". Poisid muidugi vaatasid igatsevate pilkudega minu lapse snäkke.

Aga ema jätkas, et "tulin enda arust kinno, aga sattusin sööklasse". Minu tütrel oli nutuvõru ümber suu ja ta ei julgenud oma toitu enam puudutadagi. NII kahju oli mul temast! Aga sõnasõtta ma ka astuda ei tahtnud, seda enam, et teine ema ju tegelikult rääkis seda kõike justkui oma poegadele, mitte meile.

Kui film pihta hakkas, pobises ta veel vihaselt, et "vähemalt m õ n e väärt filmi ajal võiks loobuda rämpstoidust".

See vahejuhtum rikkus täielikult meie kinoskäigu! Ma tõesti ei teadnud, et Eesti mängufilmi ajal ei tohi laps krõpse süüa. See on ju ometi kinos lubatud. Ma arvan, et ärgu parem ise kinos käigu.

Kas sina ostad kinosaali süüa-juua kaasa? Häirib sind, kui teised seda teevad?