Tekst ja fotod: Elis Aunaste
Ei tea, mis värk on suurtel inimestel selle “üle äärte” värvimisega. Nägin alles hiljuti, kuidas kolmeaastaste lasteaiaõpetaja juhendas lapsi olema “hästi hoolikas” ja värvima “ettevaatlikult” värviraamatu pilte, justkui sõltuks sellest kellegi elu.

Maalimist ja joonistamist kunstivormina on meie peres alati väärtustatud. Aga alles nüüd, välismaale kolimise käigus tekkinud tõsiste nihete tõttu, pakkusin oma vanemale tütrele toetuseks kunsti teraapiavormina. 

Kui Lydia jääb liigse perfektsionismiga pildi viimistlemisse kinni, pakub kunstiterapeut talle (ülevalt otsast hoidmiseks) meetrise sabaga pintslit, et laps suudaks joone täpsust võimalikult vähe kontrollida. See annab võimaluse värvi ja rütmi abil oma tunnetekihid lagedale kaevata. 

Väike kahtlus muidugi oli, et kas see fundamentaalseid muutusi kaasa toob. Ent midagi tuli ette võtta, kuna isegi tütrele meeldivad tegevused prantsusekeelsete võõraste seltsis muutsid mu muidu nii aktiivse lapse vaikseks ja kontaktivõimetuks. 

Loe Elis Aunaste kolumnist Pere ja Kodus, kuidas toimib laste puhul kunstiteraapia. See võib nii palju väikest inimest aidata!