“Raiusin, et laps on ju minu moodi ja täiesti normaalne – et abikaasa lihtsalt ei mõista meid! Kui siis arst pojale diagnoosi pani, olin nagu puuga pähe saanud. Tundsin end süüdi: kuidas ma enne ei märganud?” räägib Katrin. 

Tagantjärele oskab ta neid märke pojas panna tähele küll. Veelgi enam, ka ta ise sai üllatuslikult Asbergeri diagnoosi 35aastasena, kui pöördus terviseprobleemide pärast arsti poole