“Emme milal sa tulet?”

Selline oli esimene lühisõnum mu teise klassi tütrelt, kes oli endale äsja telefoni saanud.

Vaid üks sõnum neilt, kes mind sügise alguspäevil otsisid ja ootasid. Tavaliselt saatsid sõnumeid tööandjad. Et kas mul on plaanis täna tööd ka teha, või sel nädalal üldse. Panga­arvet vaadates võinuksin tõesti tihedamalt töölainele jõuda, aga... enne veel pidi ühe lapse saatma klassiekskursioonile, teise spordi­päevale, kolmanda muuseumi, neljandale ära viima mahaunustatud viiuli ja niipea, kui need ringid tehtud, kõik riburada pidi jälle kokku korjama. Ah, õigus – mul on siiski vaid kaks last, meenus. Vaid...

Vahel on nii teravalt tunda, et minust üksi jääb kahe lapse jaoks väheks. Sellest pidevast ebapiisavus­tundest tekkiski mõte telefon appi võtta. Pikalt võitlesin selle vidina Lydiale andmise vastu. Kui isegi täiskasvanud sõltuvusse jäävad, mis siis veel lastest saab? Kas mitte suurem osa rinnalapsi ei kasva üles emaga, kel ühes käes titt, teises telefon? Ikka gigabaidid sisse ja feissbukimaitseline piim välja.

Kui ma ühel kenal sügispäeval otsustasin oma Kalamaja-tuttavate võrgustikku kasvatada, liitudes Kalamaja segakooriga, ning lapsed pidid omapäi koju minema ja ära eksisid, mõtlesin telefonihirmust hoolimata ümber. Vähemalt oleks hea teada, et nad on eksinud.

Enam lapsi ei päästa

Selles andis mulle kinnitust hiljuti nähtu. Lydiale kooli järele minnes jäi silma ema, kes koolitrepil istus ja telefonitsi last juhendas: “Ära nüüd nuta, istu rahulikult.” Laps oli vale bussi peale läinud ja totaalselt ära eksinud. Mnjaa, nutividinast rohkem läheb emal tarvis oskust õpetada lapsele enesekontrolli, ootamatustega toimetulekut ja kodulinna. See ema sai sellega tublisti hakkama, kuigi laps helistas nuttes mitu korda ja emagi ei teadnud kohe, mis suunas teda päästma joosta.

Mina olen nüüdseks õppinud, kuidas lapsi enam “mitte päästa”. Kõik need ununenud kehalise asjad ja lasteaia­kostüümid käigu kukele, vilistab endast niigi kõike andev ema-­koormaeesel minus muretult (ja muretseb siis salaja edasi, kuidas laps end sellest olukorrast välja veab). Aga just nii ta õpibki – kriipiva ebamugavus­tunde kaudu, kui teistel on asjad kaasas, ent tal mitte. Algul küsis Lydia mult kooli ees: kas sa viiuli võtsid kaasa? Nüüd on tal enamjaolt meeles esitada kontrollküsimus juba esikus ja iseendale.