Pikema lõuna­une ajal lisandusid ka päevased linad, pesumasin vurises lakkamatult. Voodiriided olid juba nii läbi pestud, et kohati tundus, et pissihais ei tulegi neist enam välja. Ainsa nipina avastasin, et südaöö paiku, enne kui ise magama läksin, tõstsin poja potile ning seeläbi säästsin tal ühe märgamis- ja ärkamiskorra. Andsin küll endale aru, et murest vabanemiseks on selle meetodi efektiivsus null, sest laps ise pissihäda peale ju ei ärganud. Selle suve ainus tulemus oli katkend­likust unest ja lõputust linadepesust pingul närvidega emme.

Kolmanda sünnipäeva paiku määrati lapsele adenoidi ja mandlite operatsioon. Panin öise pissimise sügava une ja suurenenud adenoidist tingitud uneapnoe (öise hapnikupuuduse) arvele. Ent oodatud kuivi öid pärast operatsiooni ei järgnenud. Lõpuks aitas vaid aeg: täpselt viienda sünnipäeva nädalal kadus mure päevapealt! Selle ajani juhtus õnnetusi pea igal öösel. Seega: laps lihtsalt kasvas ühel hetkel sellest puudusest välja.

Kuni viienda sünnipäevani ongi voodi­märgamine nii-öelda normaalne. Põhjuseks on enamasti põiekontrolli hilinemine – see osa närvisüsteemist, mis kontrollib põietegevust, uriini hulka ja pissihäda tunnet, on veel ebaküps. Voodimärgamisest väljakasvamisele aitasid kindlasti kaasa pikka aega järgitud soovitused:

Päeval juua piisavalt vedelikku! Poolteist tundi enne magamaminekut piirata joomist ja võimalusel üldse mitte juua (juhul kui päeval on tagatud piisav vedelikuvajadus).

Vältida kõhukinnisust. Valulik või vaevaline kakamine võib tekitada hirmu poti ees.

Tagada mugav potil olek: potil istudes peaksid jalad olema täistallale toetatud (siin on abiks astepink); pissides ei tohiks kiirustada, vaid peaks põie rahulikult tühjendama; vetsuminek ei tohiks jääda viimasele hetkele.