Ettevaatust, alaealised lennureisijad!

Mis vahet on kasvamisel marsruutidel­ ­­Tartu–Tallinn ning Zürich–Riia–Tallinn?

Kui Suvi, see minu noorem, viieseks hakkas saama, jagasin oma egoistlikult kõrgeid ootusi ka temaga: “Varsti oled sa viiene. Viiene! Kas sa tead, mida see tähendab?” Pesamuna rõõmsast pilgust aimdus rida uusi hüvesid: kingid, laste­šampus, õhupallid, ponid... “Viieaastaseks saamine tähendab, et siis te saate astuda vupsti lennukile ja oletegi Eestis!” hüüatasin mina. “Isegi siis, kui ma parasjagu kaasa tulla ei saa. Ka-he-ke-si.”

Laste ammune Eesti-reisi ootus asendus pikkade pilkudega, hetk hiljem lisandus kisakoor: “Üksinda, ilma sinuta?! Aga me ju kardame!” Ma ei tea, millal veel võiks olla sobivam hetk inimelu suurima saladuse avaldamiseks kui mitte nüüd. “Teate mis? Kõik inimesed kardavad. Isegi suured. Eriti suured. Mõni kardab ka suurena üksinda reisida, mõni jällegi seda, et ta reisida ei saa. Ja kõik kardavad seda, mida varem teinud pole.” See tarkusetera mu lapsi küll ei rahustanud, aga eks suured armastavadki ütelda väikestele õpetlikke asju, mida hoopis neil endil on tarvis kuulda.

Mis seal siis ikka nii hirmsat on, Euroopa on ju tilluke? Kaks väikest lennureisi, märkamatu ümberistumine – lõunanaabrite kurikuulsa, meie jaoks asendamatu lennufirmaga, mis küll alatihti hilineb, kuid on mind koos lastega vaid korra Riias jätkulennust maha jätnud.

Maailm on ju väike ja nii kodune paik. Mis võiks marsruudil Zürich–Riia–Tallinn halvasti minna palgatud võõraste hoolde jäetud lastega, kes on küll tavaoludeski kinnisevõitu, rääkimata siis suhtlemisest tundmatu reisisaatjaga?

Mis võiks valesti minna, ma küsin, mis?

Kilomeeter järjekorda

Mu enda kasvamine toimus suures osa Tartu–­Tallinna maanteel, bussis. Teel külla emale ja isapoolsele perele. Bussisõite ma isegi ei mäleta, ent meeles on vanaema soe pilk ja julgustavad sõnad: “Oled sina alles üks vapper rändur, ise nii väike.”

200 kilomeetri pikkustest otstest said kooliajal klassi- ja koorireisid Euroopasse. 17tunnised seisakud kiuslike Poola piiri­valvurite meele­heaks, pidevad probleemid bussi generaatori või haisva tualetiga (vähemalt üks neist muutus hiljemalt poolel teel kasutuskõlbatuks). Reisi­himu ei vähendanud need kannatused kuigivõrd. Põnevus, mida pakkus läbi bussiakna paistev järjest muutuv maastik, peatused öise kiirtee tanklates ja pärale­jõudmine, kui sai astutud esimene uudishimulik samm seni­tundmatus riigis – kõik see jäi meelde ja kasvas sügavale naha alla.

Nüüd aga – 23. detsember 2017. Ees ootavad jõulud ilma lasteta. Ega see kerge ole, aga kokkulepe on tänavu selline. Mis muud, kui olla tänulik elu mitmekesisuse eest. Täna toimub laste teine iseseisev lend Eestisse. Esimene oli paar kuud varem ja kulges viperusteta. Nüüd lennujaama jõudes selgub aga, et saatjata alaealiste reisimiskorda on Genfis just muudetud. Tuleb minna töötajatele mõeldud turvaväravasse spetsiaalse kaelakaardi järele. Saan kaardi ja meid saadetakse tagasi välja, üldisesse turvakontrolli. See tähendab – kilomeetrisesse järjekorda, mis peaks viimaks turvaalale välja jõudma.

Milline ühiskondlik läbilõige! Näha saab kõiki: nutvaid imikuid sussutavatest higistest emadest kuni lindi alt nahaalselt läbi pugevate keskealiste härradeni. 40 minutit hiljem seisan silmitsi turvanaisega, kes tunnistab mu kaelakaarti ja teatab, et selle kaardiga siit küll kuhugi ei pääse. See on kasutamiseks töötajate turvaalal, kust mulle ju kaart antigi. Kõlab loogiliselt, ent samavõrra traagiliselt – nimelt näitab kell mu randmel, et kui peame saba vahetama, oleme lootusetult lennust maha jäänud. Reisitõrkekindlustuse tegemisele pole ma vist kunagi mõelnud, isegi lastega sõites, isegi pühade ajal. Nüüd on see siis käes.