Iga laps on kunstnik

Laste ohutuse nimel võin ma loobuda paljudest luksustest. Paradoksaalsel kombel on üheks luksuseks, mis meil kodus seetõttu aeg-ajalt kannatab, suhted minu ja naise vahel.

Mitte et Liinal ükskõik oleks, mis meie kahe jõnglasega juhtub või ei juhtu. Vastupidi, ta on võimeline pealtnäha täiesti ohutus olukorras tõelise emalõvina käituma. Kord oleks ta tuntud Tallinna kohvikus pea Õhtulehe esikaane väärilise stseeni korraldanud, kui mingi rüblik Mirjamit plastmass­traktoriga lagipähe taguma hakkas.

Kuid paljudes küsimustes – et mis siis meie laste julgeolekut ikkagi ohustab ja mis mitte – lahutavad Liinat ja mind valgusaastad. Ning see tekitab meie vahel aeg-ajalt peaaegu et totakaid pingeid.

Värvipotid ja nööpnõelad

Asi on selles, et Liina juhindub meie laste kasvatamisel Pablo Picasso kuulsast lausest, mis kõlab umbes nii: iga laps on kunstnik, aga probleem on selles, kuidas jääda kunstnikuks täiskasvanuks saades.

Iseenesest on Picasso väites “iga laps on kunstnik” palju tõtt ning ilmsesti paitab tema kuulus lause iga lapsevanema eneseteadvust. Ent meie kodus tähendab selle filosoofia ellurakendamine pidevat kaost, millesarnast ei kohta ka kõige liberaalsemas hipikommuunis: põrandad on täis pintsleid ja nööpnõelu, katkirebitud riidetükke ja avatud guaššvärvipurke, pisikesi ja veel pisemaid plasti­liiniplönne ning kõikvõimalikke muid potentsiaalselt surmavaid objekte, mis igas normaalses väikelapses automaatselt neelusid tekitavad.