Imetamise algusest. Ausalt ja ilustamata

“Olin end põhjalikult ette valmistanud sünnituseks, kuid imetamise teemat vaid põgusalt uurinud. Pärast tütre sündi selgus aga, et kahest rinnast beebi söötmiseks ei piisa,” kirjutab Piia Osula (26) teda ja teisigi tabanud raskustest.

Ehk on selles, et noortel emadel tekib imetamisega probleeme, “süüdi” ka meie emad ja sõbrannad. Mina ei kuulnud ootusajal muud kui seda, et imetamine on nii loomulik asi, laps leiab kohe pärast sündi su rinna, ronib veel ise kohale ka ja haakub kinni nagu väike puuk. Valus on algul küll, jah, aga sellega kogu vaev piirdub. Nii keskendusingi enne lapsesaamist sünnitusele ja lehitsesin kõik imetamist puudutavad raamatupea­tükid üsna pinnapealselt läbi.

Kunstpiim süstlas

Kuid järgnevaks ei valmistanud mind ette ükski raamat ega loeng. Pärast võrdlemisi keerulist sünnitust sain kui puuga pähe, kui väike alakaaluline Marta piimast ja selle kättesaamisest kuigi palju ei arvanud ning kaalukaotusest hoolimata und kallimaks pidas. Seda seni, kuni nälg teisel päeval kohale jõudis ja ta sellest tundidepikkuse nutuga teada andis.

Järgmine ööpäev möödus ainult süüa pakkudes. Marta oli agar rinda võtma, kuid probleem oli selles, et seda, mida süüa, polnud. Lisaks oli juba teisel päeval imetada põrguvalus. Kreemid-salvid ei aidanud ja nii üritasin pisaratega võideldes väikest kõhukest täita.

Kui sain aru, et meil on probleem, palusin appi imetamisnõustaja. Küsisin abi reedel, kuid teisipäevaks, mil kodutee ette võtsime, polnud ta meie juurde jõudnud. Sattusime sünnitushaigla virvarris hoopis olukorda, kus meile pisteti kolmandal päeval pihku süstal rinnapiimaasendajaga, sest selleks ajaks oli Martal kaalust kadunud ligi 10 protsenti ja näljakisa ei vaibunud. Lisaks juhised, kuidas ja kui palju kunstpiima anda.

Meie järgmised kaks päeva käisid kella järgi: kaalusime last, andsin 15 minutit kumbagi rinda, kaalusime, andsime rinnapiimaasendajat ja vähem kui tunni pärast kõik kordus. Uskusime ämmaemandaid, kes meid ukse vahelt vaatamas käisid ning kinnitasid, et lisa tuleb anda, sest laps on näljane. Et n-ö piima tellimise ajal on karjuvalt valus imetada, olevat ka normaalne.

Imetamine ongi valus?

Viimases hädas haarasin telefoni, leidsin Sünni ja Imetamise Eesti

Tugiühingust imetamisnõustaja kontakti ja palusin tal end telefonitsi juhendada. Mõneks ajaks saabuski meie palatisse näljakisa ja ema valuoiete vahele rahu. Ta rahustas mind, soovitas imetada Martat pikali, mis oli mulle palju mugavam, ja seletas, kuidas rind lapsele suhu saada nii, et see vähem valu teeks. Lisaks julgustas, et küll piim tuleb.

Telefon on aga telefon. Haiglas veedetud viie päeva jooksul käis meie palatist läbi kümme ämmaemandat, kõigil eri soovitused. Nii kunst­toidu andmise kui ka minutite kohta, kui kaua imetada. Seda, kuidas laps rinnal on, vaadati kaugelt, tõdedes: “Imeb ju küll!” Nii tekkis olukord, kus mina ja abikaasa saime asjadest täiesti valesti aru ning nuumasime last piimaasendajaga, kuigi ta sai juba rinnastki piima.

Lõpuks, viiendal päeval, tulvas piim rinda, kuid kergemaks olukord ei läinud. Jah, pisike sai kõhu täis ja näljakisa asendus piimakoomaga. Ent mina sain teist korda ja veel kõvemini puuga pähe, kui tekkis piimapais. See on ju nii valus! Nii valus, et samal ajal, kui väike inimene mõnusa kõhutäie saab, peab valust käeselga hammustama või patja röökima. Ühtegi riiet selga panna ei saanud ja isegi liikuv õhk tegi haiget.

Koju jõudes kutsusin esimese asjana külla imetamisnõustaja, sellesama, kes oli mind telefoni teel aidata üritanud. Tema kummutas kõik haiglas viie päeva jooksul õpitu. Sain aru, et paljudel ei tekigi piim rinda kohe, kuid vahepealse aja saab üle elada ka piimaasendajata. Jah, imetada ongi algul tihti valus, kuid mitte põrgu­­valus – siis on mureks kehv imemisvõte. Kulus vaid 10 minutit, et ta Marta õigesti sööma aitaks. Sellest päevast alates on poest ostetud piimasegu meie kappi parim-enne-kuupäeva ootama jäänud ja pisikesest puugist saanud maailma suurim tissilemb.

Pudeli lõks

Paraku pole ma ainuke, kel imetamise algus ei sujunud. Ka fotograaf Elika Hunt (35) seisis pärast esiklapse Mirete (8) sündi silmitsi reaalsusega, et imetada polnud üldse nii kerge, kui ta oli arvanud.

“Eks ma olin lugenud raamatuist õigest imetamisvõttest ja selle tähtsusest. Kõik oli teoorias loomulik ja lihtne,” meenutab Elika aega, kui keisrilõikega sündis ta esimene laps. Et beebi rinna vastu huvi ei tundnud ja kaotas kaalu, tõid ämmaemandad palatisse ka piimasegu. “Kuulasin neid ja andsin seda, nagu kästi,” sõnab ta, lisades, et oli esimese lapsega ähmis ning teadmatusest valmis kõike tegema. Piimasegu muutis beebi kohe rahulikuks, samas kui rind näis teda pidevalt nälga jätvat.

Koju jõudes Elika mure kasvas. Kuigi piima oli rinnas küll ja veel, ei saanud beebi seda kätte.

Võitlus piima pärast kestis kaks kuud, mille jooksul Elika otsis abi nii tuttavatelt kui ka arstidelt. “Soovitati juua teesid, öeldi, et kõik ei olegi loodud imetama, ja väideti, et see on keisrilõike tagajärg,” räägib ta kogetud tagasisidest.

Elika tunnistab, et noore emana oli tal väga raske otsustada, kuidas toimida, ja et mitte last nälga jätta, pakkus ta piimasegu edasi. Nii ta selle lõksu jäigi. Beebi eelistas pudelit, piim kadus, aga pudel jäi.