Ainil tuli pisar silma. Ta oli tööl ülemusega rääkinud detsembrikuu töögraafiku muutmise võimalustest, kuna tütrel oli tulemas lasteaia jõulupidu ja trenni jõulupuu. Kahel vanemal lapsel olid samuti koolis kontserdid ning muusikaklassi ja näiteringi etteasted, lisaks klassi jõululaud, kuhu olid oodatud ka pered. Kokku kuus poolikut tööpäeva... perepäev algas juba hommikul kell 9!

Isa tahtis väga oma lastele plaksutada ja näha nende esinemisi, olla päriselt kohal. Tal oli eelmisest abielust üks täiskasvanud poeg ja selle esinemisi polnud ta kunagi näinud, sest oli kogu aeg tööl. Ain ei mäletanud poja kasvamisest suurt midagi. Nüüd tahtis ta teistmoodi. Jõulukuu oli töögraafiku kombineerimise meistriklass. Tööandja pakkus küll raskelt ohates emadele võimalust vabu tunde võtta nii palju, kui neil laste kontsertide tarvis vaja läks, aga isadele... Ain sai ülemusest aru: enne jõule tegi nende firma 40% aastakäibest, kõigil olid käed-jalad tööd täis, kliendid ukse taga ootamas.

Aini küsimise peale oli tööandja pakkunud talle vaba aega kahel jõulukuu päeval, ent mitte mingil juhul ei tohtivat ta töölt puududa 15. detsembril, sest siis on kõigil emadel juba vaba pealelõuna broneeritud ja keegi peab tööd ka tegema. Ent noorima tütre lasteaia jõulupidu on just sel päeval!

Järgmisel päeval tööle minnes tundus Ainile maailm veel ebaõiglasem. Varem polnud ta kolleegide pereseisule mõelnudki, ent nüüd hakkasid emade repliigid talle valusalt kõrva: “Ah, ma olen täna nii unine, õmblesin poole ööni lapsele karukostüümi, tal on see ikkagi esimene jõul lasteaias!” ja “Lubasin poja klassi jõululauale kringli küpsetada...” Muust nad justkui enam ei rääkinudki. Ain samastus selle “mõttetu eesti mehega”, kellest kõik räägivad. Tema ei saa hakkama isegi sellega, et tütre lumehelbekese-tantsu vaatama jõuda.