Esimene mulje on rabav – viis eri ilmega ja eri värvi hoonet! Nagu oleks jõudnud vabaõhu-
muuseumisse. Õu on sagimist täis: kohal on ka Priidu ema Reidi, isa Benno ja õde Rita koos abikaasa ja lastega. “Plaanisime just hakata lõunat sööma, kas ühinete meiega?” küsib vastu tõtanud Priit. Avarasse hoovi kaetud laud lausa kutsub maha istuma ja maitsma suvist kartulit, Priidu ema valmistatud kukeseenekastet ja omatehtud värsket hapukurki.

Jänese talu sai Priidu ja Marioni koduks alles tänavu talvel. Enne seda olid Tallinnas sündinud Priit ja Marion elanud aastaid Tartu kesklinnas Kooli tänavas, kahetoalises korteris, kus oli ruumi napilt 40 ruutmeetrit. “Tütar kasvas, pidime oma toa talle loovutama ja ise magasime elutoas. Oli vaja suuremat elupinda, sest ka asjade mahutamisega läks keeruliseks,” naerab Marion.

Kui nad oma praegust kodu kinnisvaraportaalis silmasid, käis otsustamine kiirelt. “Tundsime kohe, et see ongi õige koht. Meile oli oluline, et krundil oleks elumaja, tiik ja saun. Siin olid need olemas,” meenutab Priit. Ometi ei läinud edasi sugugi libedalt, sest teine huviliste pere ütles müüjale oma jah-sõna kohe, sellal kui Priit ja Marion tunnistasid ausalt, et kõigepealt tuleb neil müüa maha Tartu korter ning seejärel hakata taotlema pangalaenu. “Kuu hiljem selgus, et teised huvilised laenu ei saanud, ning talukoht jäi meile,” räägib peremees. “Ehkki ka meil ei läinud laenuga kergelt, sest ei ema- ega näitlejapalk ole ülemäära väärikad.”

Suured plaanid

Nüüd on puukuurist, elumajast ja rehealusest, saunast, garaažist ja varemetes laudast koosnev talukompleks üle poole aasta Strandbergide kodu. 1900. aastal ehitatud elumajas jagub värve nii välja- kui sissepoole. Punased aknaliistud, rohelise-roosakirju vintskap – tundub, nagu oleks poole pintslitõmbe pealt värv lihtsalt otsa lõppenud, teise värviga purk oodanud aga kohest kasutuselevõttu. Priidu sõnul on eluhoone fassaad ja vundament arvatavasti suuremalt jaolt originaalid. Verandaga osa on juurde ehitatud hiljem.

Keset maja uhkeldab viimaseid päevi hiiglaslik saja-aastane ahi, mis pidanuks soojaks kütma kogu alumise korruse ja on eelmise pererahva kunstnikust tütre poolt maamärkidega kaunistatud. “Kuna asume lagedal väljal, kipub kõle tuul maja külmaks puhuma, nii et uus korralik ahi on meile tähtis,” tõdeb Priit. Möödunud talvel köeti elamine soojaks bullerjan-tüüpi ahjuga, suur kiviahi aitas vaid kauem soojust majas hoida.

Kui uus ahi valmis saab, võetakse millalgi käsile teise korruse lastetubade väljaehitamine. “Kindlasti paneme majja puitpõrandad. Ideaalis võiks see olla ikka ehe talumaja,” lausub Priit, kes on saanud juba mitu kuud ehitusel kätt harjutada ning usub, et põranda löömisega saab ise hakkama, aga trepi jaoks tuleb ehitusmehed kutsuda.

Meie külaskäigu aegu käib taluhoovis kibe töö – Priit on just koos hea sõbra Kaspar Männiga lõpetanud aiapostide valamise, et tulevane aed Elisabethi ja esialgu alles kujuteldava koera tiigist eemal hoiaks. Kunagi, kui hädapärased tööd tehtud, unistab pere ka väikse külaliste­maja juurde ehitamisest, et sõpru võõrustada. Sõpru tuli selgi suvel Jänese tallu igast ilmakaarest ja suuresti ikka teatri- ja muusikaringkonnast. “Eile olid meil külas näiteks Saara ja Märt (Saara Kadak ja Märt Pius – toim) oma pisitütrega, Märt on mu kursusevend,” märgib Priit.

Kunagise lauda maakivist müüride vahele võiks tulevikus mahtuda väliköök, kus oma pere või külalistega kokata ja aega veeta. “Priidule meeldib valmistada igasugu huvitavaid toite,” räägib Marion uhkusega mehele otsa vaadates. “Jah, mulle meeldib kokata küll,” möönab Priit muheledes. “Teha seda, mis parasjagu pähe tuleb, eriti lihatoite.”