Joel Lindpere: Ükskõik kuhu ma jalgpallurina ka reisinud olen, ei ole mul kunagi olnud nii palju asju kaasas kui praegu kaksikutega
Joel ja Julia Lindpere jalgpalliperes kasvavad kaks pisikest mehehakatist Jesse ja Jonel, kes tähistasid äsja oma esimest sünnipäeva.
Kuidas beebiootus möödus?
Julia: Natuke oli mul raske olla – palju oli puhkamist ja magamist. Aga oli väga põnev aeg, kogu pere väga ootas. Ja kui arst ultrahelis kolme südant kuulis, siis tuli ikka pisar silma.
Joel: Mõtlesime igasugused stsenaariumid läbi, kui veel sugu ei teadnud, aga arvestades, et jalgpallureid ja sportlasi on juurde vaja, siis läks ju hästi. (Muigab.) Oleme väga õnnelikud, et sündis kaks mõnusat poissi, kes meie päevad raskeks ja õnnelikuks teevad.
Mismoodi kulges sünnitus?
Julia: Nädal varem käisime viimases ultrahelis. Siis öeldi, et aega on küll ja kõik on hästi.
Joel: Läksin noortekoondise laagrisse ja ööbisin seal hotellis. Vaatasime parajasti Eesti jalgpallikoondise mängu, poolaja lõppedes aga ei saanud Juliat telefonitsi kätte. Helistasin haiglasse, kust öeldi, et Julia läks sünnitama. Kui haiglasse jõudsin, nägin esimesena poisid ära – Julia oli juba taastumas.
Mil moel elasite üle
esimesed päevad beebidega?
Joel: Kuna poisid sündisid kuus nädalat varem, elasime esimese kuu keskhaiglas. Meil olid väga toredad arstid ja kõik läks hästi. Mulle meeldis haiglas: seal oli turvatunne ja kogu aeg abi võtta.
Julia: See tegi meie elu lihtsamaks, aga olin koju saades õnnelik – kodu on ikka kodu.
Joel: Haiglas oleku ajal sain ma kodus lastetoa valmis teha. Olime arvestanud aprilli teise poolega, aga nad tulid juba märtsi lõpus.
Milline oli elu pärast koju saamist?
Joel: Meil oli täpne graafik: söömised ja kõik käis kellaaegade peale. Olen Julia üle väga uhke ja õnnelik, sest isegi kui mind kõrval polnud, suutis ta seda režiimi hoida. Poisid söövad koos, magavad koos, mängivad koos. Kui see on paigas, siis leiad endale ka aega. Tänu sellele saame nendega ka ringi käia, näiteks Eesti spaades. See viib kodurutiinist välja. Muidugi, ükskõik kuhu ma jalgpallurina ka reisinud olen, ei ole mul kunagi olnud nii palju asju kaasas kui praegu kaksikutega ringi käies. Ma enam enda asju ei võtagi. (Muigab.)
Mu heal sõbral sündisid kaksikud ja ta ütles, et kaks aastat on nagu üks pikk päev. Varsti saab meil pool päeva täis.
Kuidas möödub argipäev praegu?
Julia: Hommikul ärkame, mängime, sööme putru. Läheme mõneks ajaks tuttu. Praegu on poistel jäänud päeval kaks pisikest und. Neile meeldib vankriga sõita. Meil käib vanaema väga palju abiks, vahel jalutab tema. Käime tihti ka ujumas, siis on issi või vanaema abiks. Igav juba nendega ei hakka, alati on lõbus ja tore. Nüüd nad on juba asjalikumad ja käime vahel teistel lastel külas.
Kas Jesse ja Jonel käituvad ühtemoodi?
Joel: Jesse on see, kes läheb kohe mängima. Jonel liitub pundiga viie minuti pärast.
Julia: Jesse sündis väiksemana, aga kasvas ette. Nüüd on tema liidri rollis.
Joel: Jesse on natuke julgem ja ka arengus sammuke ees. Tema näitab ette, Jonel õpib ja üritab järele teha. Kui käime ujumas, siis Jesse hüppab pea ees vette, aga Jonel katsub enne näpuga, kas on soe või külm.
Julia: Meil käis just teine vanaema külas ja ütles ka kohe, et Jonel on issi nägu ja minu iseloomuga. Jesse on minu nägu ja issi iseloomuga.
Millal poisid siis jalgpallitrenni lähevad?
Joel: Pallid on neil olemas! Kindlasti hakkavad nad mul tulevikus staadionitel kaasas käima. Sel suvel peaksid nad juba vähemalt muru peal ringi roomama. Jalgpalluri elu ei ole meelakkumine. Kui nad tahavad selleks saada, siis tahavad, kui ei taha, siis ma ei sunni.
Milline isa on Joel?
Julia: Ta on väga super issi: hooliv ja armastav. Meil on väga vedanud.
Milline ema on Julia?
Joel: Väga hea ema. Ja on väga hästi minu kõrval vastu pidanud. Eelmisel aastal olid nii mõnedki välislaagrid, kus pidin meeskonnaga ära olema. Loomulikult on see raske, aga vanaema käis abiks ja Julia sai hakkama. Sätin oma töögraafikut selle järgi, kuidas kodus vaja on, ning olen nii palju abiks, kui saan. (Joel juhib koos Ragnar Klavaniga jalgpalliklubi Tallinna Kalev – toim.) Üritan Juliat väärtustada. Näiteks sel suvel ootab meid ees ilma lasteta reis pulma-aastapäeva puhul. See tuleb huvitav aeg, lapsed on siis aasta ja kolme-nelja kuu vanused ning peavad nädalakese ilma meieta hakkama saama. Kui neid keegi hoiab, siis hoiab, ja kui ei, siis saavad hakkama küll – paneme põranda kamapalle täis. (Naerab.)
Kuidas Juan vennad vastu võttis?
Joel: Talle oli kõige raskem ootusärevus, sest kaks nädalat ei tohtinud keegi laste juurde tulla – kõik käisid haigla akna all lehvitamas, kingitusi ja süüa toomas. Eks praegu ta oota seda aega, kui saab juba rohkem põnnidega mängida. Küsib ka kogu aeg, kas nad on jälle midagi uut õppinud. Rohkem on ta meiega reisidel ja nädalavahetustel. Aga ootan juba seda, kui poisid on natuke suuremad ja saavad koos tegusid teha.
Kuidas kaksikud nimed said?
Julia: Alguses pidid tulema Jessica ja Jasmiin, aga siis pidime midagi muud välja mõtlema... Kuna üks oli nii pisike, siis mulle tundus, et ta ongi nagu Jesse. Joneliga läks rohkem aega. Kuna ta oli täitsa Joeli nägu, siis panimegi Joel, aga n-täht on vahel – Jonel.
Joel: Kriteerium oli, et nimi algaks j-iga, kuna on Juan, Joel ja Julia. Minu peres on veel j-tähega nimesid.
