Kaisud, nässud ja muud lohutajad

Mõni laps imeb turvatunde saamiseks sõrme, teine nässerdab kaisutekki või -karu, kolmas haarab kaissu ema lõhnaga särgi. Millal võiks last neist kentsakatest kommetest võõrutada?

Loree on kolmeaastane tüdrukutirts, keda 5.– 6. elukuust peale on saatnud kaisutekk Tuduu. Just sellise hellitava nimega kutsub ema Sandra (30) oma tütre lemmikut. “Alguses ta Tuduu vastu huvi üles ei näidanud, nii et beebieas tal taolist turvatunde tekitajat polnudki,” ütleb Sandra. “Ent sellest ajast, kui tal huvi tekkis, on Tuduust saanud Loree vaieldamatu lemmik.”

Tüdrukukese vajadus oma teki järele on sedavõrd suur, et kui ühel jalutuskäigul Tuduu kaduma läks, sõitis ema Pärnust Tallinna, et uus ja täpselt samasugune osta. “Teadsin, et see oli Kaubamajast soetatud. Nüüd meil ongi juba teine kaisukas Tuduu,” seletab Sandra. Ta oletab, et tõenäoliselt kiindus laps Tuduusse põhjusel, et sellel on lille kroonlehti meenutav krae. “Laps lutti ei võtnud, kuid hakkas neid kroonlehti lutsutama. Hiljem lisandus sinna kindlasti turvalisust pakkuv oma lõhn.”

Kuna järjekorras juba teine Tuduu oli mingiks hetkeks oma parima väljanägemise kaotanud, soovis ema selle uue vastu välja vahetada. “Ostsin juba teki ära, kuid laps seda omaks ei võtnud. Järelikult oli tekkinud seos just iseloomuliku lõhnaga. Nii ongi kasutusele jäänud Tuduu number kaks, mis ei näe küll enam kuigi esinduslik välja. Aeg-ajalt panen selle pessu. Kuid isegi masinas pesemise järel võtab Loree selle jälle omaks – küllap pole tekk oma lõhna päriselt kaotanud,” naerab ema.

Peale lasteaeda minekut, aasta ja kaheksa kuu vanuselt, sai Tuduu Loreele veelgi olulisemaks. “Olukord eskaleerus juba sellega, et tal oli lasteaias tekk põhimõtteliselt iga hetk näo juures ja suus. Siis mõtlesime, et asi on natuke liiale läinud ja proovisime teda tekist võõrutada.” Õpetajaga jäi jutt, et päeval mängimise ajal läheb Tuduu kappi, kuid magamise ajal võib laps seda kaissu võtta. “Nägime, et see muutis lapse rahutumaks ja närvilisemaks ning otsustasime lasta asjadel loomulikku teed minna: Loree võis nii kodus kui lasteaias võtta Tuduud iga kord, kui tal selleks soov tekkis. Tagantjärele saime aru, et ilmselt oli asi kodusest elust lasteaiaellu üle minekus – ta lihtsalt vajaski sel perioodil suuremat turvatunde pakkujat,” arutleb ema.

Viimase poole aasta jooksul on Loree hakanud Tuduud vaikselt unustama. “Ta võtab selle hetkel, kui tal tekib tusatuju, või kui on aeg magama minna. Just magama jäämisel on see olnud suureks abiks – nii kui ma Tuduu talle voodisse annan, hakkab ta seda lutsutama ja uinub peaaegu kohe.”

Emal on peast läbi käinud mõte, et mingil hetkel peaks Tuduu siiski kõrvale panema. Samas ei pea kaisukas enam lapsega lasteaias kaasas käima ja tundub, et lahtilaskmine tuleb pigem loomulikul teel lähiajal. “Mõned päevad tagasi tegi Loree lausa ise ettepaneku, et viskame Tuduu prügikasti, sest ta lõhnab nii kehvasti. Olin väga imestunud, et ta omaalgatuslikult selle välja pakkus. Ära me teda ei visanud, eks ta on vahel nüüdki ta jälle kaissu võtnud ja temast turvalisust leidnud.”