Kardetud tablett päästis minu... ja lapsed

“Muretsesin ja kartsin laste pärast peaaegu kogu aeg. Ärevust toitis magamatus ja tükkhaaval hakkas see mind murdma.” Kahe väikelapse ema kirjeldab, kuidas ärevusest sai hirmutav igapäev ja mil moel ta sellest lõpuks pääses.

Kui mu esimene laps kuus aastat tagasi sündis, näis terve maailm korraga hoopis teistsugune. Tundsin tohutut eufooriat ja samas kerget hirmu, kuidas ma nii suure armastusega toime tulen, ilma et lõhki läheksin, ja suudaksin oma kullatükki kaitsta. Koos tütre sünniga algas minus seni tundmata ja üha süvenev haavatavus.

Samal ajal, kui mina oma vastsündinut kussutasin ja tissitasin, tuli uudis, et Narvast leiti surnult väike tüdruk Varvara. See õudus tungis mul luust ja lihast läbi. Vaatasin oma tillukest imikut ja õhkõrna kartuse kõrvale, et kuidas ma tema kasvatamisega hakkama saan, tekkis hingemattev paanikanoot: see p o l e g i ainult minu kätes! Maailmas on jubedaid kuritegusid ja õnnetusi, mille ohvriks võib langeda kes iganes. Ka tema. Mu süda tõmbus enneolematust valust krampi. Kuidas on üldse võimalik, et maailmas eksisteerib korraga sõnulseletamatu julmus ja õnnis armastus? See ei mahtunud mulle pähe.

Kuni lapse pooleaastaseks saamiseni tundsin ärevust, kuid püsis ka adrenaliin ja õnnetunne. Kuid pikapeale lisandus ärevusele magamatus ning lapse aastaseks saades hakkas see mind tükkhaaval­ murdma. Muretsesin peaaegu kogu aeg! Tagantjärele näib täiesti ajuvaba, kui ärevil ma olin – pean lausa pingutama, et neid tundeid detailselt meenutada. Kõige hullemad olid lapsega kahekesi oldud ööd, kui mees oli välismaal komandeeringus. Ärkasin iga krõpsu peale. Kui varahommikul peatus meie tänaval auto, piilusin, süda tagumas, kardina vahelt välja, kahtlustades, et tegu võib olla murdvargaga. Pidin olema iga hetk valmis kaitsma oma last maailma julmuse eest!

Olin kuulnud, et depressioon on midagi sellist, kus sa ei suuda hommikul voodistki tõusta ja mitte milleski midagi positiivset näha. Mina aga suutsin – suutsin nautida oma last, sõbrannadega kohtuda ja teha palju muudki. Ärevus selle kõrval kasvas aga märkamatult ja sai ühel hetkel normaalsuseks. Mul ei tulnud pähegi mõelda anti­depressantidele – alles hiljem sain teada, et nendega ravitakse ka ülemäärast ärevust.

Olin kuulnud, et antidepressante tarvitades ei kontrolli sa enam ise oma mõtlemist, sinust saab tuim, vegeteeriv tükk. Et neist jääb sõltuvusse, nii oledki tabletiorjuses elu lõpuni ja koged võõrutust nagu narkomaan. Tänan, ei! Mina saan oma ärevusest üle jooga, naistepunatee ja mõttejõuga. Rida müüte ja valesid, ilus mõte punktina lõpus. Tõepoolest, alustuseks võib ju proovida eneseabimeetodeid ja süüa looduslikke rahusteid, kuid alati need kahjuks ei toimi.