Kas lapsed ajavad lahku?
Mis sest, et peres kasvab üheksa last, ikka on aega aasal lauldes kepselda – see on vaid üks näide ulmelisest perepildist, mille kuvas meile omal ajal “Nukitsamehe” film. Lastest unistades oleme kantud pigem romantilisest tulevikunägemusest, kujutlemata endale magamata öid, piiratud liikumisvabadust ning kõige vähem veel lagunevat suhet. Elu kipub aga unistustest lahknema, mõnikord on kontrast sama suur kui ettekujutus “Mona Lisa” maalist ja tegelik “Mona Lisa” Louvre’i seinal, veidi suurem kui postkaart.
Selle ajakirja lugejana oled sellise reaalsusega ilmselt juba kohtunud: märganud, kuidas su mõnus partner moondub iga päevaga üha enam emmeks või issiks. Flirtivad sõnumid on asendunud küsimusega: “Kas beebitoitu tõid?” Musid ja kallid kuuluvad nüüd peaasjalikult uuele, pehmele, piima järele lõhnavale ilmakodanikule. Teie omavahelised tähelepanužestid on asendunud käeviipega: sinu kord!
Õhtul, kui mees töölt laekub, on naine teda ootamas seksikas pesus? – Nali! Seda juhtub ainult unistustes, kui sa unistamisekski juba liiga väsinud pole. Hea, kui naisel on aega mehele otsagi vaadata, sest teda huvitab oluliselt rohkem see, kas lapsel on mähe täis või mitte.
Teist on saanud lapsevanemad! Te olete valdavalt väsinud, rutiinist puretud, teie endi vajadused oma aja, tähelepanu, helluse ja läheduse järele võivad olla lootusetult täitmata nagu kaev Sahara kõrbes. Ja mida kauem see kaev veeta püsib, seda võimatum näib olukorda muuta…
Aga: teie olukorras pole midagi sellist, millega küps täiskasvanu toime ei tuleks. Juhul kui ta on ikka küps – ja ma pean siinkohal silmas pigem emotsionaalset kui vanuselist küpsust.
Vastuolulised ootused
Viimased 30 aastat on uuritud paaride rahulolu suhtega pärast laste sündi ja leitud, et see on vähenenud pea kaks korda võrreldes nendega, kel lapsi pole. Mõju on veel negatiivsem, kui laps sünnib planeerimata. Kõik need uuringud näitaks justkui ühes suunas: laps on süüdi, et elu teie paarisuhtest välja voolab!