Selle ajakirja lugejana oled sellise reaalsusega ilmselt juba kohtunud:­ märganud, kuidas su mõnus partner moondub iga päevaga üha enam emmeks või issiks. Flirtivad sõnumid on asendunud küsimusega: “Kas beebitoitu tõid?” Musid ja kallid kuuluvad nüüd peaasjalikult uuele, pehmele, piima järele lõhnavale ilmakodanikule. Teie omavahelised tähelepanužestid on asendunud käeviipega: sinu kord!

Õhtul, kui mees töölt laekub, on naine teda ootamas seksikas pesus? – Nali! Seda juhtub ainult unistustes, kui sa unistamisekski juba liiga väsinud pole. Hea, kui naisel on aega mehele otsagi vaadata, sest teda huvitab oluliselt rohkem see, kas lapsel on mähe täis või mitte.

Teist on saanud lapsevanemad! Te olete valdavalt väsinud, rutiinist puretud, teie endi vajadused oma aja, tähelepanu, helluse ja läheduse järele võivad olla lootusetult täitmata nagu kaev Sahara kõrbes. Ja mida kauem see kaev veeta püsib, seda võimatum näib olukorda muuta…

Aga: teie olukorras pole midagi sellist, millega küps täiskasvanu toime ei tuleks. Juhul kui ta on ikka küps – ja ma pean siinkohal silmas pigem emotsionaalset kui vanuselist küpsust.

Vastuolulised ootused

Viimased 30 aastat on uuritud paaride rahulolu suhtega pärast laste sündi ja leitud, et see on vähenenud pea kaks korda võrreldes nendega, kel lapsi pole. Mõju on veel negatiivsem, kui laps sünnib planeerimata. Kõik need uuringud näitaks justkui ühes suunas: laps on süüdi, et elu teie paarisuhtest välja voolab!

Ei, lapsed ei põhjusta paarisuhte­probleeme ega algata ka lahku­minekuid. Küll aga võib nende sünd ja seeläbi tekkiv aja- ja tähelepanusurve võimendada ebakõlasid, mille kasvupotentsiaal on teie suhtes kogu aeg olemas olnud. Kurnatuses ja rahuldamata vajaduste olukorras on enesekontroll lihtsalt nõrgem ning pisiasjadele reageeritakse ootamatult intensiivselt.