Kas last peab sundima?

Kas vanem peaks olema ­nõudlik kubjas, kes peab arvet lapse saavutuste üle, või ­hoopis leebe juhtija, kes kannatab ­oodata, millal väikses inimeses tärkab soov areneda? Vestlusringis on kolm naist.

Mida teha, kui laps ei ilmuta mingit huvi õppimise või trenni vastu? Kas peaks sundima, seadma preemiaks ahvatleva kingituse või ootama kannatlikult huvipuhangut?

Jaanuaris pidas Briti peaminister David Cameron aasta avakõne, millest seekord tekitasid enim vaidlusi mõtted, et “igal lapsel peaks olema tiiger-ema, kes võitleb järeltulija saavutuste eest”. Ta kiitis koole, kus seatakse kõrgeid nõudmisi, ning kritiseeris teisi, kus kõik lapsed saavad autasu.

Milline peaks siis olema vanema roll? Selgust aitavad saada:

• Anna Levandi (50), kolme poja ema, Eesti iluuisutamiskoondise peatreener ning Rocca al Mare uisuklubi direktor ja treener. Maailma­meistrivõistluste hõbemedalistina on Anna ise pidanud kõvasti pingutama ja ega tema õpilasedki võida võistlusi ainult ande toel.

• Kaja Karu-Espenberg (42), nelja lapse ema ning õpetaja eraalgatuslikus Gaia koolis, mis tutvustab end nii: “Meie eesmärk on anda mitmekülgset haridust, mis arvestab ja toetab igaühe individuaalset eripära.” See on just selline kool, kus medali peaksid saama kõik lapsed.

• Triin Toomesaar (28) oli kaks aastat programmi “Noored kooli” raames õpetaja, aga on paistnud silma ka koolisüsteemi kritiseerivate artiklitega ning püüdega mõtestada lapse rolli koolis. Praegu juhib ta sihtasutust Kiusamisvaba Kool.

Kas väikesi lapsi peab sundima?