Ja ka igasugused kapiuksed tuli nüüd hoolega kinni hoida, sest “pole vaja, et ta pojad pesuriiulile toob”, nagu ema ütles. Olime kassile pesitsemiseks pannud toanurkadesse kokku kolm pappkasti ja tõstsime Massa vahepeal sinna. Ta ronis neist küll välja, etteheitva näoga, ja kõndis rahutult ringi. “Rnjäu?”

Ta hakkas poegima ühel õhtul, hämaras. Ma sättisin end parajasti­ magama, kui märkasin, et Massa on­ minu voodis tekkide vahel... ja tema ümber on kuidagi märg. “Ema, tule!” kutsusin ma poolihääli. “Minu voodis!”­ Õde hiilis ka juurde. Kolme­kesti tunnistasime hämaras seda loodu­se imet. Massa ei olnudki leidnud paremat kohta maailmas oma esimeste poegade ilmaletoomiseks kui seal, minu voodis. See oli tema pesa.