Kassipoegade sünd
Ootasin huviga meie kassi esimesi poegi. Vanaisa hoiatas, et hoidku me nüüd kassi korteris kinni, sest mine tea, kuhu ta muidu need pojad poetab... Olevat kasse, kes ronivat poegima kusagile väga lolli kohta. Kujutasin kohe ette, kuidas näiteks naabrimehe auto rattakoopad võiks meie kassile hea pesa tunduda... Ja hoidsingi kassi hoolega korteris. Kerge see ei olnud, sest Massa oli ju harjunud õues käima. Ta kõndis rahutult ringi. “Rnjäu?” Aga terve pere pidas kokkuleppest kinni, lipsasime välisuksest välja nii, et kurb “Rnjäu?” jäi ikka tuppa.
Ja ka igasugused kapiuksed tuli nüüd hoolega kinni hoida, sest “pole vaja, et ta pojad pesuriiulile toob”, nagu ema ütles. Olime kassile pesitsemiseks pannud toanurkadesse kokku kolm pappkasti ja tõstsime Massa vahepeal sinna. Ta ronis neist küll välja, etteheitva näoga, ja kõndis rahutult ringi. “Rnjäu?”