Kes jääb haige lapsega koju?
“Miks ta just nüüd haigeks pidi jääma!” Juba selsamal varahommikusel hetkel häbenes Ly oma mõtetki. Egas tütreke Mia süüdi olnud, et kuri viirus teda voodisse surus. Ent ometi tuli Lyl nüüd kiiresti lahendada olukord, kus neil koos mehega oli täita unistuste tellimus. “Eesti 100” peolauad olid looka tellitud ja seda tööd ei saanud ootele panna. Lapse lasteaeda viimine oli välistatud. Kellele helistada? Kõik käisid ju tööl.
Mia suur lemmik oli vanaisa Mart, sest tema oli ainus, kes ei väsinud kunagi raamatuid ette lugemast. Aga vaatamata seljataha jäetud 70 eluaastale töötas ka tema. Ta ei saa töölt lihtsalt niisama ära tulla. “Mida küll teha?” mõtles ema murelikult kella vaadates, sest tunni aja pärast pidi köök koos pidustuste ajaks juurde värvatud töötajatega täistuuridel küpsetama hakkama.
Ly helistas perearstile. Seletas lapse tervislikku olukorda, siis iseenda oma ja küsis hädiselt, äkki on mõni rohi, mis haiguse ruttu ära võtaks... Perearst kuulas mure ära ja ütles, et selle praeguse viirusega peab laps mitmeks päevaks voodisse jääma. “Kas teil ei ole kedagi temaga jätta? ” küsis ta hoolivalt.
“Ei, kõik käivad tööl,” vastas Ly.
“Aga ma saan ju tööl käivale inimesele väljastada hoolduslehe,” selgitas arst sõbralikult. “See ei pea olema ema või isa, kes haige lapsega koju jääb, vaid võib olla mõni teine inimene, kasvõi naaber – peaasi, et lapsel oleks temaga turvaline olla. Ja inimene saab 80% oma palgast juba esimesest päevast alates ning tööandja peab kohe lubama…” Lyl polnud aega arsti seletust lõpuni kuulama jääda, ta hõikas telefoni, et helistab kohe tagasi.
Nüüd valis ta vanaisa numbri. Mart ei mõelnud pikalt: “Muidugi tulen appi!” Tegus vanahärra tellis sõidujagamisteenuse abil takso ja helistas samas tööandjale, et teatada: mul on vaja jääda paariks nädalaks lapsega hoolduslehele. Teisel pool toru oli vastuseks pikk vaikus. “Sina… sa põrgut, oled ju 74 aastat vana ja sul pole ju väikest last, mis sa jamad, mees!” võttis ülemus tuurid üles.
