Kingitustest ja pettumusest

Jõulud on üks aasta vastuolulisemaid aegu, mis peaks täitma hinge õndsa rahuga, ent tegelikult paiskab paljud pered stressi. Pole mõtet alahinnata meid ümbritseva tarbimissurve mõju lastele.

Paljude perede jaoks sarnaneb jõulukuu rahuliku küünal küünla järel kulgemise asemel tõkkejooksuga, kusjuures stardipauk käis juba novembris. Tavapärane elurütm on pea peale pööratud, sest üks jõulu­pidu ajab teist taga ja kõikjale on ju vaja jõuda. Järgmine ebakõla on see, et kui terve aasta manitsetakse lapsi eemale ebatervislikest maiustest, siis detsembris voolab seda kraami ustest ja akendest sisse.

Aga see on kõigest süütu eelmäng kingijahile, mis moondab sind tõeliseks kütiks, kes tormab mööda kaubanduskeskusi, endal selg märg, et tabada õigeid asju: pihtas, põhjas!

Kellele on jõulu­kinkide tegemine rõõm ja nauding, neil pole vaja edasi lugeda. Teistele aga – ja ma tean, et meid on rohkem –, on kingi­otsimine puhas piin, sest tunneme end survestatuna. Lisaks lastele on kinke vaja ka õpetajatele-kasvatajatele, lapse klassikaaslastele, lähikondsetele, sõpradele, kassile... ja kusagil seal nimekirja lõpus ootab veel elukaaslane, kes ise ka ei tea, mida ta tahab. Seda kõike on liiga palju! Sa tungled rahvamassis, sul on palav, pea töötab nagu kalkulaator, võrreldes hindu ja asju – kulutad aega ja raha, mida sul tegelikult ehk pole võimalik kulutada. Miks sa seda teed?

Üheks põhjuseks, miks me koduse jõuluhubasuse ostukeskustes kondamise vastu vahetame, on reklaamid, mille alla pandud miljonid teevad tõhusalt oma tööd. Need pasundavad meile igast küljest ühte sõnumit: ostes saavutame suurema rahulolu! Me neelame selle alateadlikult alla, sest kui sul on kogu aeg kiire ja vähe aega enda jaoks, on ostmine just see, kus survele enam vastu panna ei jaksa. Osta on lihtsam kui ostmata jätta.

Reklaamid mõjutavad ka lapsi. Mida suurem on valik, seda raskem on valida ja seda rohkem laps tahab. “Meil on vähem soove kui tavaliselt, sest me ei tahtnud tänavu liiale minna,” kommenteerivad kaks tüdrukut multifilmis oma jõulunimekirja 328 sooviga. Üle võlli keeratud naljas on oma tõetera sees, sest üks peresiseseid vaikivaid kokkuleppeid võibki olla, et lapsed saavad kõik, mida soovivad, sest kinke toob ju “jõuluvana”. Isegi kui see pähkel on ammu läbi hammustatud, ei takista see lapsi mängu edasi mängimast ja sind survestamast: rohkem, kallimat! Ja nurisemast, kui ei saada täpselt seda, mida sooviti, tekitades tunde, justkui sa oleksid neile kogu aeg midagi võlgu. Survet keerab juurde võrdlus teiste lastega, kelle vanemad neid asjadega üle külvavad (kõike ei maksa siiski tõe pähe võtta, mida kuuled!).

Mõjutused meie sees

Vanemate suurim hirm on lapse pettumus. Seepärast ostad, hambad ristis, selle ülehinnatud plastikasja ära, isegi kui see läheb vastuollu su põhimõtete ja eelarvega. Sa ostad talle uue nutividina (kuigi vana on täiesti korralik), sest laps on arvestanud, et ta selle saab. Ja isegi, kui su rahakott võimaldab neid kalleid asju soetada, siis kas oled endalt kunagi küsinud, miks laps peaks saama nii palju ja kalleid asju ainult põhjusel, et ta on laps? Miks sa seda teed ja mis on selle mõju?

Üleüldise äristumise foonil tõukab vanemaid takka süütunne, et lastega pole piisavalt koos oldud. Asjadega kompenseeritakse ka oma lapsepõlve puudujääke. Need põhjused omakorda tekitavad nähtamatu nõiaringi: teeme palju tööd, et oleks raha, ja siis kulutame seda asjade ostmiseks, et kompenseerida lastele oma eemalolekut. Me ei arvesta reaalsust, et puuduse asemel on lastel tegelikult asjade üleküllus. See omakorda manipuleerib nende reaalsustajuga, tekitades illusiooni, et kõike saab lihtsalt ja kiiresti. Aga sina ju tead, kui palju sa pead nende kingituste nimel tööd tegema, ja sedagi, et sel on keskkonnale tohutu mõju, kui need kastid ühel päeval prügimäele tühjaks valatakse.

Kingituste kaudu tekitatakse lapses tunne, et ta on nii eriline ja peabki kõike saama – aga ka see pole päris adekvaatne. Kujuta ette, milline kontrast ootab sel moel kasvatatud last ees siis, kui ta peab omal käel elus toime tulema. Kui ta saab aru, et maailm ei kohtle teda erilisena, vaid ühena paljudest. Et ta ei saa sellepärast hiigelpalka, et on lihtsalt siia ilma sündinud, vaid et ta peab pingutama. Illusioonide ja reaalsuse vaheline lõhe on see, millega me ju isegi sageli toime ei tule.