Kirjanikupere kirjud päevad
Kui suur on lihavõttejänes? Millised haid on kõige ohtlikumad? Miks vargad on olemas? Need on küsimused, millele kirjanik Ketlin Priilinn peab peatselt kuueseks saavale Anna Helenele ja kahesele Oskarile hoobilt vastata oskama.
Sel aastal on lihavõtted märtsis, seega pole kaugel aeg, kui lihavõttejänese teema taas päevakorda kerkib. “Meil käib igal aastal lihavõttejänes, kes peidab tubadesse maiustusi, mida lapsed peavad siis üles otsima,” selgitab ligi kolmekümne põneva raamatu autor ja Eesti raamatukogude lugejalemmik Ketlin Priilinn, argielus Ketlin Rauk (35). Viimane kord tekitas jänese külaskäik Ketlini lastes nii suurt elevust, et tütar arutles veel hiljemgi, kui suur võiks see salapärane lihavõttejänes olla ja kas teda saaks ka päriselt kohata. Mis kõige tähtsam – äkki tuleks guugeldada, et temast rohkem teada saada?
Perekond Rauk – ema Ketlin koos isa Raini ning tütar Anna ehk Anna Helene ja poeg Ossu ehk Oskariga – elab teist aastat Keilas. Enne seda elati aastaid Keila lähistel Lehola külas, kus nauditi peaaegu et maaelu luksust. Kodu lähedal oli paks mets, kus sai käia jalutamas. Lehola mets on pakkunud Ketlinile aastate jooksul nii mõnegi raamatu jaoks inspiratsiooni või aidanud hädast välja, kui toas arvuti taga mõte kinni jooksis. Metsas jalutades on ta alati leidnud lahenduse, kuidas lugu võiks edasi minna. Kuid ka rahulik Keila linn on elupaigana mõnus koht, kus saab jätkata kõiki seniseid traditsioone, ehkki elatakse veidi rohkem linnaelu.
Kui Ketlin suudab oma raamatute lugejad kogu aeg põnevil hoida – see käib nii tema värske “Rebecca Lindebergi” krimisarja kui ka varasematel aastatel kirjutatud suhte- ja noortelugude kohta –, siis sama palju põnevust pakuvad talle endale ka perega veedetud argipäevad.
Loodusesse!
Kolm asja, milleta Ketlin oma elu ette ei kujuta, on: raamatud, liikumine ja Rootsi muusika. Just ansambel Roxette on tema muusikaeelistustes tähtsal kohal. “Kuulan palju muusikat ka kirjutamise ajal, see lõõgastab, inspireerib ja toetab.”
Nende peres loetakse palju põnevaid raamatuid, igaüks vastavalt oma eale ja huvidele. Sama kindlalt kuulub päevaplaani jalutamine, mängimine, looduses matkamine või rattasõit. “Käime lastega ka talvel iga päev õues jalutamas või mänguväljakul, laseme liugu või kui lund pole, siis kiigume. Kui lumi maas, meeldib lastele väga ka kelgutada,” räägib Ketlin. Kuna Keilas on väga head terviserajad ja mänguväljakud, jagub tegevust igal aastaajal. Tähtis on seegi, et loodus ei jääks linnas elades võõraks. “Mulle endale on alati meeldinud jälgida kevadel looduse tärkamist. See aeg on ilus, kui pungad puhkevad ja muru hakkab rohetama. Olen seda õpetanud ka lastele, eelkõige tütrele, sest Oskar on veel liiga väike.”
