Oleg ja Peeter: isa ja poja maailma kuuluvad male, maadlus ja meeste naljad. Lauri Kulpsoo
Olgu muusikas või muusikata, kitarrist ja helilooja Oleg Pissarenko (37) räägib ikka olulistest asjadest. Isaroll on neist üks tähtsamaid.

Kui isa Oleg ja poeg Peeter (12) Tartus Karlova-­kodus koos laua taga istuvad, on naeru palju. Neil on oma naljad. Tänu kahele taustsüsteemile, s.t eesti ja vene kultuurikeskkonnale – Oleg on pärit Narva vene perest, kuid räägib puhtalt eesti keelt – on isal-pojal vaat et oma salakeel, kus sees tsitaate lemmikfilmidest (näiteks “Meistrist ja Margaritast”) ja multikatest. Vahel ei saa ka emaEvelin (35) meeste salakeelest selget sotti.

“Ta on hea, lahe isa,” vaatab poeg isale otsa. “Pahandamist tuleb ette vaid siis, kui ma jätan oma toas lambi põlema.”

Aga muusikat Peeter ei tee. Kui tema käest uurida, kas ta on mõelnud kunagi muusikuks hakata, on vastus konkreetne ei. “Isal on väga huvitav muusika,” tunnustab Peeter, “kuulan seda kodus küll, näiteks õppimise kõrvale on see väga hea. Ja ma tean, et juhtub, et näiteks ärimehe pojast saab ärimees. Et poeg teeb isa äri veel paremaks. Aga mina näen, et ei ole võimalik isa muusikat paremaks teha, ning muusikuks ma ei hakka.”