Kaili on parajasti tulnud pealinnast jäätist viimast, et see jõuaks järgmisel päeval avatavasse Evelin Ilvese suverestorani Hiiumaal. Mahetoodetest lugu pidav Evelin tahtis avamise ajaks kindlasti Jäämari jäätise müüki panna. Ja kuigi Kaili oli plaaninud juuksuris käiku, ei mahtunud see enam kuidagi jäätiseveo ja meie kohtumise vahele ära.

“Kliendid on ikka kõige tähtsamad,” lausub ta. Ja tunnistab, et tegelikult on klientidega kohtumine tema ülikiire elutempo juures kõige toredam osa tööst, sest muidu võib pidev jäätise- ja pakkimismasina ning külmiku vahet tiirutamine hulluks rutiiniks muutuda. Eriti siis, kui väljas sirab päike, aga perenaisel pole mahti hetkekski nautida seda vähest valgust, mis garaaži ehitatud jäätiseköögi kitsukesest aknast sisse piilub. Seda ei luba tootmisjuhist pereisa tehtud nuppudega tabel: üksteise all on kirjas kümme eri jäätise­sorti, ülemises reas värviliste magnetitega kinnitatud nupud on klientide tellitud kastitäied ja alumises nuppudereas kastid, mis saatmiseks valmis. Et read tasakaalus püsiks, tuleb suvekuudel teha tööd varahommikust hilisõhtuni. Kui nädalavahetustel on ees laadad, festivalid ja muud üritused, peab vahel öötundidestki aega varuks võtma.

“Ega tegelikult niimoodi pikalt jõua,” tõdeb jutukas ja rõõmsameelne Kaili, kes pärast pikemat jutuajamist tunnistab, et eks selles töös ole riske üksjagu. Hiljuti sai ta tõelise õuduse osaliseks, kui tema külmutusauto Tallinna kaupa laiali vedama sõites enam esimeses peatuses linna piiril ei käivitunud. Jäätisekaste täis auto seisis nagu jonnakas laps paigal, keeldudes edasi liikumast. Tagatipuks oli ilm kuum. Õnneks laabus kõik kenasti ja kliendid said jäätise siiski ilusasti kätte.

Kummikommist sai jäätisemõte

Kui Kaili oli keskmise lapse Taaviga olnud aastakese Rapla vallavalitsusest lapsepuhkusel – ta töötas seal avalike suhete nõunikuna –, tuli tahtmine midagi ise tegema hakata. Suureks eeskujuks oli sõbranna, kes valmistas Minna marmelaade. Nii mõtles Kaili küll kummikommide, küll muude maiustuste peale, mida võiks tootma hakata, kuni tollal esimeses klassis õppinud tütar Teele juhtis ta jäätiseni. Tüdrukule meeldis hirmsat moodi krõbistada jäävormides külmutatud mahlajooke. Kaili vaatas tükk aega seda kõrvalt ja teatas ühel päeval: “Kuule, mis sa neid jääkuubikuid niisama krõbistad, vaatame – äkki saab mahlasegudest teha midagi ägedamat!”

Google’i otsingud viisid Kaili Ameerikasse, kus oli populaarseks saanud uue tehnoloogiaga toodetud ice-pops-jäätis, mis erineb tavalisest mahlapulgast. Koos tootmisjuhina töötanud ja lisaks oma tarkvaraarendusfirmat pidanud abikaasaga kirjutasid nad EASile starditoetuse projekti. Saidki sealt rahastamistuge ja tellisid jäätisemasina ära ei kusagilt mujalt kui teisest maailma otsast – Brasiiliast. Lõpuks, kui masin kohale jõudis, olid sellega kaasas vale suurusega jäätisevormid, kuid Kailit ei heidutanud seegi. Ta jätkas vormide vahetamiseks kirjavahetust temperamentsete lõunamaalastega nii päeval kui ka öösel, kuni kõik sai korda ja jäätiseteo proovimine võis alata.

Tollal elati veel Virgo ema kolmetoalises korteris. Nii leidsid jäätisemasina ja esimese külmiku ristsed aset kolmetoalise korteri väikeses köögis, kus valmisid talvel 2014/2015 esimesed laarid maiust. Tõsisem tegemine läks lahti kevadel, kui Tuule pere praegune kodu valmis sai – seal leidis jäätisemasin endale koha pere avaras ja valges köögis.

Pesamuna Triinu sündis paar kuud pärast uude koju kolimist. Päeval käis Kaili veel Mustika keskuses laadal, õhtul jõudis valudega haiglasse. Valud läksid vahepeal aga üle ja naine küsis ämmaemandalt, kas ta võiks ehk järgmisel päeval vabaõhuüritusele oma jäätisi tutvustama minna. Seepeale teatas ämmaemand konkreetselt: mitte mingil juhul! Ega Triinu end kaua oodata lasknudki, juba lõunaks oli ta ema süles.

“Triinu oli meil pikka aega täiesti laadalaps – sünnist saadik pea kõigil üritustel kaasas. Aga niipea, kui jalad alla võttis, läks tema taltsutamine keeruliseks ja sestsaadik on ta vanaema-vanaisa juurde jäänud,” lausub Kaili. Sellest kevadest käib Triinu lasteaias, sest emale tundus lõpuks tütre vastu ebaõiglane, et tema elu keerlebki ainult jäätiseteo sees ja ümber.

Julguse tootmist kolme lapse kõrvalt jätkata ja isegi laiendada andis see, et pereisa oli valmis mõnekuuse Triinuga lapsehoolduspuhkusele jääma, et aidata Kailil nii lapsel kui ka jäätise müügi- ja majanduspoolel pilku peal hoida. Sel kevadel sai Virgo aga kodukanti sedavõrd hea tööpakkumise, et otsustas siiski palgatööle tagasi minna. Tõsi, Jäämari majandus- ja tarkvaraküsimused on praegugi tema õlul. Kuna tellimuste arv on esimese aastaga võrreldes pea kolmekordistunud, on tootmisesse appi võetud kuldsete kätega Iris. Äsja 5. klassi lõpetanud tütar Teele on aga Jäämari toodete kõige karmim kriitik.

“Väga populaarne on meie kookose-karamellijäätis, mille tegime taimetoidumessi jaoks, aga kuna maitse võeti hästi vastu, võtsime selle ka igapäevatootmisse,” räägib peremees, kelle sõnul vahetatakse igal hooajal väiksema müügiga tooted uute vastu välja. Et laatadel küsiti Kaililt alalõpmata vahvlijäätist, tuli idee teha seda oma­moodi – vormi sisse torgatakse koonusvahvel ja jäätisesegu valatakse selle peale. “Nii et meil on Eesti esimene vahvlijäätis pulga otsas,” naerab Virgo nende leiutist.